“Toas oli kaetud kohvilaud ja Sulo asetas selle nurgale pudeli magusat Portugali veini. See pudel üllatas ja rõõmustas Ireenet hoopis rohkem. Ta pani vaasi nartsissidega laua keskele ja pöördus mehe poole: “Kui stiilne!” Ta pidas silmas riietust. Sulol olid mustad püksid ja kõrge kaelusega valge kampsun, mille angooravillast pinda ilustasid sinihallid põhjapõdrad.” (lk 41)
Neljakümnendates mehel on stiilitunnet: “Peagi ta pääseski minema, kappas üle keskväljaku kaubanduskeskusse ja sisenes müügiboksi, kuhu tal senise elu jooksul veel kunagi juhust polnud sattuda. Jah, valget lihtsat tütarlaste puuvillpesu kuueteistaastasele keskmist kasvu tüdrukule. Särk ja püksid. Lisaks lihtne pesuriidest rinnahoidja, Jah, paluks ilusti pakkida, et kõlbaks sünnipäeval lauale panna.” (lk 56) – õnneks ta ei viinud neid asjandusi alaealisele ega pannud ka sünnipäevaks lauale, vaid ta täiskasvanud naistuttav sai kena alusriietuse.
Nali naljaks. Romaan räägib Sulost, kes on hiljuti lahutanud 13 aastat kestnud abielu ja peale mõningast hingetõmbeaega otsustab naissooga uuesti õnne proovida. Ta on kujutuslik arhetüüpne keskealine eesti mees – kuldsete kätega ja tervemõistuslik (ja ka klassikalise muusika ja kirjanduse austaja) – mees nagu kindel kalju. Kel vaid senises elus aegajalt viltu vedanud. Romaani jooksul näebki, kuidas ta on praegusesse olukorda välja jõudnud. Romaan on ajaliselt alates 2007. aasta kevadtalvest kuni 2008. aasta kevadeni (nt lk 155 on suisa kuupäev välja toodud), tegevus toimub mõneti irratsionaalses väikelinna õhustikus (nagu ka autori eelmises romaanis “Linna valitsemine”, kus toimus tallinlik mastaapne sahkerdamine). Lisaks arutlustele naistest ja õnnest saab heita pilgu ühiskonna varjupoolelegi.
“Naine oli kaissuvõtmiseks natuke liiga pikk, tema kukal ei mahtunud hästi mehe lõua alla. Sulo hingas paratamatult tema kaelale ja juustesse ning see pidi magajal kergeid judinaid nahal jooksma ajama. Niiviisi, otse unest ärganud, tajus Sulo erakordselt selgesti seda, mida päeval pigem aimas – seda mahedat rahu, mida naine enda ümber levitas. Ta tahtis nii olla ja jäädagi, aduda kehade puudutust ja hingata sisse seda lõhna. “ (lk 91) – ideaal ärkamisest igaühele, see hetk kui ärkad armsa kõrval ja tunned, et nii on hea; kui harva on võimalik seda kogeda.
Sulol on mõneti kummastav mõju tema voodikaaslaste eludele, ta suudab oma olemasolemisega nende eelnevaid suhteid letaalselt lõpetada – ühe endine mees viskub Sulo maja lähedal rongi alla ja teise naise abikaasa saab kaitseväe missioonil kaugel lõunamaal surma (lk 175, märtsis 2008 – loodetavasti ei tunne end keegi kaitseväest puudutatuna).
Raamatu lõpus saab teada, miks autor on peategelastele sellised nimed valinud (lk 181).
“Ta võis ausalt kinnitada, et ta oma väljanägemisest ei hooli, ja see kehtiski enamuse ajast, aga mitte sellistel päevadel, nagu täna. Ta teadis suurepäraselt juba mitukümmend aastat, et on nägus mees, ega jätnud seda eksponeerimata, kui asi seda vääris. Täna oli selline päev, ja see päev koitis enda väärilisena selge sinitaevaga. Ajanud jalga mustad viigipüksid, selga põhjapõtradega kampsuni ja peale musta nahkjope, ei hakanud ta juukseid mütsiga soengust välja muljuma. Ta vahetas taskusse puhta räti ja heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu keskmiselt kena keskealine mees, kes millegipärast oli õhevil.” (lk 177)
Ja põhjapõdrad kappasid happy endi.
eesti naine
---
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Aarne Biini järjekordne kaantevahe „Mees otsib naist”just naiseotsi misest pajatabki, lõpp mõnus, mees saab järje peale. Biin on endiselt sorav kirjutaja, ehkki „Linna valitsemine” oli märksa mõttekam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar