Deborah Levy: Mees, kes nägi kõike

Kui mul küsitaks, millest see raamat räägib, jääksin jänni. Saaksin öeldud, et tegevus toimub kahes ajas, peamiselt Ida-Saksamaal eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus ja 2016 aasta paiku ühes Inglise haiglas.(Või noh, seal toimub asju, aga pool ajast peategelane meenutab, mälestused ja reaalsus põimuvad.)

Õigemini, tegelikult põimuvad mälestused ja reaalsus ka romaani esimeses pooles, ent sellest on üsna vähe märke. Mõned on, nende põhjal võiks nagu oletada maagilist realismi - aga midagi on nihkes. Veidrad värgid ei ole kuidagi raamatu sündmustikuga seotud, vaid kukuvad täiesti suvaliselt suvalisse kohta, tunne on umbes sama, nagu oliivi kohupiimatordi pealt leides.

See pole isegi mitte keskel, vaid mingis täiesti suvalises kohas. 

Oliivi puhul arvaksin, et on kuidagi kukkunud, aga raamatus on autor kaalutletult selle veidruse sinna kirjutanud. 

Miks?

Noh, saab selgeks, miks.

Aga millest raamat ikkagi räägib?

Võibolla ilusa inimese (mehe) elusaatusest ja vananemisest?

Võibolla sellest, et inimese elus loevad tõeliselt tugevad tunded? Eriti armumised? Et just need jätavad jälje?

Võibolla sellest, et suhted on alati segased, olgu need peresuhted, armusuhted, sõprussuhted, või midagi neljandat ja viiendatki? Et kunagi ei ole need selged ja ühesed, sest inimene üksi ja omaettegi pole selge ja ühene, tema suhted teiste inimestega (kes keegi pole selge ja ühene) veel vähem?

Kuna ses raamatus pole detailid kindlad (ebausaldusväärne jutustaja), minul lugejana jäi sisse kahtlus, kas üldse miski ses raamatus kindel olema pidi. Võibolla oligi asi mõeldud kirjeldama seda, kuidas lood on reaalselt olemas lugudena, ent nende sisu, paikapanemine, kuidas juhtus see või teine selle või teise tegelasega, on õigupoolest ebaoluline? Pisiasjad-pisiasjad? 

Võibolla rääkiski see raamat tegelikult sellest, et inimese jaoks omab tähtsust ainult see, mis talle tundub tõene olevat, ja mingi "objektiivne" tõelus ei mängi üldse rolli? Nagu sakslane Luna kardab paaniliselt jaaguare ning loos tõesti kuuldakse ja võibolla isegi nähakse korraks jaaguari - Ida-Saksamaa sügavustes. Kuidas kirjeldamine on ainult sõnad - loos on tegelane Jennifer, fotokunstnik, keda kirjeldatakse üldse vähe ning tema nägu üldse mitte. Just seesama Jennifer keelab otsesõnu peategelasel ennast kirjeldada. Tema kirjeldab peategelast küll ja rohkem, fotografeerib teda, räägib temaga, on tema juures - ent teda ennast kirjeldatakse väga vähe. Tuuakse lihtsalt esile, missugused kingad tal jalas on, mida ta telefoni ütleb (mida kuuleb peategelane teda ütlemas), mis asendis istub - ent välimuse osas ainult seda, et ta on oma endisest kujust ümaram või et ta juuksed on halliks läinud. 

Võibolla räägib see raamat suhtumiste subjektiivsusest? Et midagi kirjeldades väljendatakse tegelikult juba oma suhtumist ja üritades suhteid kirjeldada, saabki tulemuseks olla ainult valede rägastik - isegi kui kirjeldaja tegelikult tahab tõest kirjeldust anda? 

Postimees
Loetu kaja
Plaan B
Suvehiidlane

Anu Allas - Allaandmine algajatele (2025)

 

Selline atmosfääriline tekst pole kindlasti mugav lugemine ning kasvõi goodreadsi reageeringutest on näha mitmete lugejate ebamugavust. Samas kahtlemata on tegu huvitava raamatuga.

Keeruline on kokku võtta seda, mis siin õieti toimub. Tekst paigutub lähitulevikku, kus meile tuntud maailm on pöördumatult muutumas (ehk siis hävinemas), mille põhjuseks paistab olevat kliimamuutusest tõukuvad kriisid (kuigi inimlik lollus on muutumatult olemas) - lisaks keskkonnale siis näiteks rändekriis. Ühiskond toimib teatud määral tänaste tingimuste raames, aga üha ahtamas skaalas; toimub kasvõi kindlustuste ehitamine, mille puhul on aga teada, et need ei pea lõpuks vastu. Väikesed eufooriad vahetuvad üha pikemate allaandmismeeleoludega.

Ja siis on see organisatsioon, mis on püüdnud muuta ühiskonda võrdsemaks. Aga … kes või mis on õieti selle organisatsiooni taga, mis eesmärgil toimub niiditõmbamine, milleks see radikaalsuse kattevari. Igal juhul, mingil moel on romaani kõik tegelased seotud selle organisatsiooni taagaga. 

Tonaalsuselt on see romaan üsna muserdav, kirjeldades senituntud ühiskonna liginemist vääramatule lõpule. Suured jamad on läbitud, ees ootavad veel suuremad. Kas see lõppeks ongi üldse hoiatusromaan - kuivõrd pääseteed nagu polegi.

Samamoodi on see romaan maailma tajumisest, kirjeldamisest, jutustamisest - kas nüüd just Nottoni laadis uudishimulik trall ja möll. Aga mingitmoodi sidususe otsimisest või ka võimalikkusest - jällegi, kas see üldse on võimalik.

Kui nii võtta, siis ikka päris sünge nägemus olevast ja tulevast.

“Kõige rohkem hoidis mind kirjutamast, ühtki algust lõpetamast hirm, et see juhib mind elamisest kõrvale, samamoodi, nagu hoidis mind elamast hirm, et see ei lase mul kirjutada. Lõpuks jäid kuidagi mõlemad tegemata, ehkki elul on siiski komme juhtuda, mida kirjutamise puhul esineb harva. Mõnigi kord tundus kirjutamine elus toimunu klaarimiseks - paljastamiseks, varjamiseks, ära petmiseks - väärt vahend, ehkki ma ei tea, kas kirjutamisel tehtud vigu saab omakorda klaarida läbi elamise.” (lk 54-55)

“Lugude kirjutamine on meeldiv, sest laseb iseennast varjata, sa ise ei puutu otseselt asjasse, kuigi tegemist on sinu nii-öelda loominguga. Mida aga teha, kui lugu sind maha jätab, paiskab su enda juurde tagasi ning sul pole õrna aimugi, mis saab edasi? Kui tuleb nähtavale tühjus loo taga, sina ise selle taga, ning hapravõitu on nii enesetunne kui ka kirjapandu, kui see satub liiga lähedale, liiga ohtlikule pinnale.” (lk 126)

sirp

Martin Judanov - Üheotsapilet ei ole puhkus (2025)

 

Ühel eesti mehel tekib sisemine kriis ning ta lahkub töölt ning seejärel lennujaama jõudes valib esimese lennu, millega minema saada - Kreetasse. Kohale jõudes on tal küllalt sääste, et mõnda aega niisama elada ning saarega tutvuda. Ja see ettekandja, kes küll on see huvitav kreeklanna? Et tegemist on tubli eesti mehega, siis mõne aja pärast hakkab ta tegema erinevaid juhutöid ning huvitub sealsest kinnisvarast. Ja see Arianna, milline suhe temaga õieti areneda võiks?

Eks seda võiks pidada omamoodi arenguromaaniks, täiskasvanud meheks saamisest. Nii mõnigi suhtlusviis selle või teise naisega paneb vahel sügavalt ohkama (aga kes meist ei teeks lollusi), aga lõpuks on ikka see õige naine. Ja muidugi on eesti mees kuldsete kätega ning enamus töid lippavad ta käes. Kõige selle võrdlemisi positiivse taustal on romaanis üks sügavalt traagiline kogemus, aga see viib omakorda teksti kristlike väärtuste juurde; kuid siiski ei nimetaks seda kristlikuks romaaniks.

Nojah, ühelt poolt üsna ootuspärane eneseleidmise lugu, teiselt poolt … elul on vastikud üllatused (või kuidas seda õieti sõnastada, lihtsalt ei leia õiget väljendust).

murca - Kaks hunti (2025)

 

Et kui pealkirjas on kaks, siis siit võib kõiksugu duaalsusi või vastandusi või suundumusi välja otsida. Nagu aru saan, on murca eelkõige tuntud laivluuletajana ja eks sellevõrra on tekstid ka keskmisest löövamad, kuulajate poolt testitud töötavaks. Aga siin pole vaid irriteerimine ja tirriteerimine, ning hetkiti tuleb siit midagi … puhtalt olemise kohta. Ja need on olemuslikud, arhetüüpsed (samas: kas nüüd just sotsiaalselt löövad, pigem kaasaegsest seisundist).

Kõigest löövusest hoolimata ei saa öelda, et kõik teemad mind kõnetaks (või et kogu kogu oleks puhas kuld - aga see polegi võimalik, igal heal jutu- või luulekogul on oma igavamad hetked), sest noh, kipun olema meessoost lugeja ning empaatiaga on nagu on. Ja eks on tekste, mis paistavad olevat omamütoloogilised, aga mul pole autorist halli aimugi (mis on muidugi üldiselt vaid kasuks, et tekste neutraalselt lugeda).

Kuna kogu ilmus juba eelmisel aastal ja kirjastus Hunt on tugeva meediakajastusega, siis on jõudnud ilmuda juba akadeemilisemad arvustused oma arvamustega.

JUMAL TÄNATUD

puud: toodud

taara: viidud

viivised: makstud

prügi: sorteeritud

sõnad: seatud

avaldus: esitatud

armastus: avaldatud

tuba: köetud

laud: kaetud

soovid: sõnastatud

jumal: tänatud

(lk 34)

 

VANAEMA KÖÖK

“vanaema, kui palju sibulat rosoljesse läheb?”

“mitte palju, nii silma järgi

parajalt. vaata, et liiga vähe ei saa”

pliit köeb ja sa kõõlud köögiuksel

ega kaugemale tulla pole mõtet

jääd veel jalgu

“linnupoja,

näe, too mulle sealt seda

sellega

mis on, noh, selle kõrval seal

tead küll

heldeke, las ma toon oma prillid”

moosisuhkur kappi

kurgipurgid sahvririiulile ritta

vanaema köögis, sina köögiuksel ikka

ja siis

ühe kaupa

lähevad kõik vanaemad kõigist köökidest minema

kellad seisma, moosid halli, tuled kustu pliidi alt

ootamatut tühjust kuulad ja imestad

astud tasa üle köögiläve, segad ise oma elu

kurbust rõõmule sekka, mitte palju, just nii …

parajalt

(lk 61)

loterii

looming

vikerkaar

Martin Hook - Sitt päev (2026)

 

Väga hoogne romaan, no kohe väga hoogne - kaks ööpäeva puhast adrenaliini ja see siis 250 leheküljel. Peategelane Raul satub Eestisse naastes juhuslikult kokku vana sõbraga, kes palub tal oma auto viia Pärnust Tallinna remonti; sõber ise minevat Lõuna-Eestisse matkama. Raul küll tajub, et midagi jääb siin saladuseks, aga … tahaks ka lõpuks koju jõuda. Pärnu bensiinijaamas liitub temaga hääletajanna, kellega jutt sujub ning kellega võiks hiljemgi uuesti kohtuda - aga kõigepealt tõesti koju ning seejärel sinna indiepeole, kuhu neiu lubas nagu minna.

Ja edasi on Rauli elu põrgu - ta röövitakse väära inimese pähe ning kuigi pääseb julgeolekuteenistuse vahelisest tapatalgust, kuid … sellist tunnistajat ei saa ellu jätta ning politsei asub kõigi jõududega teda taga otsima. Ja kes oli see hääletaja?

Möllu jagub viimase leheküljeni ning ega õiget lahendust tulegi - autor paistab küll lubavat järge(sid). Tegevusaeg on 2014, 48 tundi enne jaaniõhtut; taustal on käimas Venemaa sissetung Ukrainasse. Ning muidugi see, kui palju võib töötada vene käsilasi siinsetes julgeolekuametites - nagu selgub, siis päris kõrgetel kohtadel. Aga mitte ainult jõustruktuurides pole selliseid reetureid.

Mis viib mõttele, et eks see romaanile (mis osales romaanivõistlusel) antud “Tallinna linna auhind” on omal moel irooniline või pigem eneseirooniline, arvestades linnavõimu sidemeid ühe teatud naaberriigiga - kahtlemata on siin tekstis väga tähtsal kohal linn, kus toimub peategelase jälitamine, aga kui üks pahalastest on Tallinna abilinnapea, siis … nojah.

Igal juhul, huvitav debüüt. Ega ma suurt ei teagi, kes siin eesti põnevikupõldu künnab (Kalle Klandorf? Ivo Parbus?), aga Hook on hoogne ning küllap leiab sellel põllul oma lapi.

trekseki lugemisblogi

lugemissoovituse blog

lendav konn