Kriminaalromaan, mida on põnev lugeda (üle mitme aja sain raamatu enamvähem ühe päevaga läbi). Tegelased on isiksused. Naised ebameeldivad (üks mu tuttav ütles, et tundub nagu autor vihkaks naisi) ja mehed kalgid. Peategelane ise jättis kuidagi lohutu mulje, üksik ja õnnetu, kuid enesekindel ja tugev isiksus. Ja sellest kindlusest ja tugevusest tulenevalt muidugi veel õnnetum. Aga vaevalt, et selline haletsev kaastundmine käesoleva raamatu tooni ja autori taotlustega kokku võiks minna. Või nojah, tegelikult kogu teose toon oli mitte lihtsalt sentimentaalselt kurblik (sentimentaalsust oli valdavalt välditud), vaid masendavalt sünge. Muidugi sadas kogu aeg vihma ja kui raamatu lõpupoole tuli päike välja, oli see "tühi nagu ülemkelneri naeratus" (lk 165).Autor stiil on võimalikult emotsioonitu, kuna teoses on minajutustaja, jääb temast mulje kui emotsioonitust tüübist. Külm ja tundetu. Tegelikult me muidugi saame vihjamisi aimu, et peategelasel on lihtsalt kõrini maailmas valitsevast labasusest, rumalusest, vaimsest inetusest. Aga see mõttekäikki läheb ehk liiga suureks tundlemiseks, ning paslikum on jääda selle juurde, et peategelane ei teinud emotsioonidest suurt numbrit (ojaa, siiski ta vist natuke armus ühte daami, kelle "silmad olid sinised nagu mäestikujärved", käsi "oli väike ja vormikas, see polnud tänapäeva naiste tavaline kondine aiatööriist" ning see naine oli "sale, aga mitte kuiv leivakoorik" (lk 145).). teised peategelasdaamid olid labased ja rumalad ja mitte just kõige peenema ülalpidamisega.
Kõik kogu aeg suitsetasid. Muidugi, aastal, mil ilmus teose esmatrükk (see oli 1939), ei pööratud sigarettide tervistkahjustavale mõjule erilist tähelepanu. Ja nagu Bukowski raamatuteski, ei paistnud keegi sellest erilist nubrit tegevat, kui autot juhtides viskit joodi.
Esialgu käis mulle närvidele autori püüe olla vaimukas ja tabav. Eriti väljenditega, mis peaksid olema vist naljakad ja tervameelsed, aga ma pole päris kindel, kas ikka on, pigem tunduksid nagu kohatud. Näiteks oli naine "huule hammaste vahele võtnud ja näris seda nagu koerakutsikas põrandavaiba serva" (lk 18), teisel piigal olid "väikesed teravad röövloomahambad, valged nagu värske apelsinisäsi" (lk 6), jm. Taolisi väljendeid leidus veel.
Sõnade kallal nokkimist jätkates, siis leivanaela-tõlkelause oli järgmine: "Me ei ole veel löödud, beebi." (lk 67). Kas beebi tuleb sõnast baby? Oeh...
Mis veel. Põnev tükk ja hästi kirjutatud, ja ma ei teagi, kas öelda, et see pelk ajaviiteromaan on või ei, sest mingi sügavus vaatamata kõigele siiski nagu kusagilt välja paistis. Ja ikkagi klišeemaigulisus (tervameelsed dialoogid ja väljendid, väga tüüpsed karakterid jne). Või on see kõik maitseküsimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar