Kahtlemata üks selle aasta mõnusamaid lugemiselamusi. Juba raamatu alguses tekkis selline hea oh-elevus ning väikse pettumuskartusega sai edasi loetud, aga ei, kõik jätkus ühtviisi külgetõmbavalt; võlurmolkus Li Kao on jätkuvalt teravvõluv (kuigi kahjuks kaine) ning loo jutustaja Kümnes Sõnn jätkuvalt siiralt matslik looduslaps ning ülejäänud tegelasgalerii jaburalt metsik ja vägivaldne ja hull ja armas ja petlik jne jne jne. Mänguline, riivatu, üleannetu kelmiromaan või kerglase loogikaga muinasjutumaailm? Tekst a la “Stoppard meets fantasy meets hipikirjandus”.
Tegelastega võib juhtuda misiganes ja lugejana selline aloogiline mürgeldamine ei mõju üldse kahtlaselt; näiteks ehitavad tüübid aastal 639 õhusõiduki ning lendavad sellega rahumeeli nähtamatu ämbliku eest ära ja vaiksemal hetkel saavad veel kaljutipust möödudes sealt lund janu kustutamiseks kahmata. Vahva. Hea, et pole tõsist pretensiooni esineda mingi libahiinaliku tekstina. Hugharti jutustamisviisis on selline mõnus kommete või ajaloo kommenteerimine, teatav äraolev või õlakehitusega osundamine mistahes hullule olukorrale. Hämmastav, et kirjastus ei nõustunud tõlkija valikuga raamatu pealkirjaks, mis on tekstitruum kui “Linnusild”. Huvitav, kas järgede tõlkimine on samuti plaanis?
[kontekstitu viide - i like your shoes]
Igal juhul, sarja “Sündmuste horisont” vast seni parim väljaanne.
baas
raamatumaailm
industrial snowflake
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar