“Mul on mu kong. Mul on mu korter. Kõik on korrastatud, omal kohal, pole tehtud mingit viga. Ma olen kinni kiilutud. Pole mingit peitmist. Pole öö, aga ka mitte hommik. Pole varitsust, on vaid asukoht kahe võõra vahel. Siin on mu varandus, siin on mu sisustus, siin on mu asjade paigutus, kui ma olen kodus, kui ma olen üksinda ega tarvitse midagi seadma hakata, mul on mu liitlased, mul on mu asjad, mul on mu kass, mul on mu vaip, mul on mu maa, see on mu kuningriik, pole reetmist, pole usaldust, pole teekonda, need ei tee mulle auku külje sisse.” (lk 35)
Veidralt poeetiline tekst, justkui kandiline või õigemini hammasrataste pöörlemine – nii kuidas pealtnäha rohmakaskandilised hammasrattad sujuvalt-automaatselt sobituvad teineteisesse.
Dialoogid, millest vähemalt raamatu algul suurt midagi aru ei saa – mida argisem suhtlus, seda kaasaloetavam (raamatu parim koht ongi see, kus Mark ja Pete eri naistega öö jooksul lõbutsevad).
Pinteri kirjutatu on kui proosa konstruktsioon, puuduvad tavapärased ilukirjanduslikud kirjeldused, selmet on “lõputu kohvijoomine” pagan teab millest.
Lugemisel tuli mitu korda hirmus uni peale, loed järjekordset proosamonoloogi ja lihtsalt avastad, et silmad vajuvad tekstil allapoole. Nii ju rallit ei sõideta.
Lõpuks selgub, et tekst on järjekordne “kes-kardab-woolfi”-mäng.
Mõned Leni sisekaemused on huvitavad.
Et siis selline tore tükk modernset maailmakirjandust. Järelsõnast saab Pinterist targema ülevaate.
“Aga mis minusse puutub, siis ma ei jää vanaks. Ma muutun. Ma ei sure. Ma muutun jälle. Ma pole õnnelik. Ma muutun. Ma pole ka õnnetu. Aga kui tuleb suur torm, siis ma ei muutu. Ma muutun kellekski teiseks, mis tähendab, et ma muutun tundmatuseni. Ma olen ümber tehtud maailmast, kus ma kannatan muutuste all, mida ma kannatan, ma taganen täielikult oma seisukohast, mille järgi mul tuleb muutuda, ning siis, ees raudne mask, maski all, millest ma midagi taipa, taipan veelgi vähem kui varem, ootan ma tormi möödumist. Kuid tõtt-öelda on mul neil hetkedel võimatu vaikselt istuda, ilma et ma tahaks tagasi minna. Neil hetkedel on ka võimatu mitte tunda kibelust edasi minna. Ma pean õppima ennast tagasi hoidma.” (lk 99)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar