Ostsin täna selle raamatu (väga meeldiv blond teenindaja, aitas arvutist ja riiulist üles leida ja naeratas ka, soovisime teineteisele head päeva). Teatavasti ei oska lastele midagi kinkida, aga hea, kui ema teeb nimekirja raamatutest, mida võiks kinkida. Sai siis see. Veider, laps on 8. aastane, aga loeb selliseid raamatuid. Vahepeal tundus, et kui ta lõpuks kooli jõuab, läheb kohe gümnaasiumi või nii. Aga ei, ikka normaalne inimene. Mis on tore.
Tekstist endast ei mainiks midagi, polnud suurt tuju ja kannatust lugeda ning pealegi hetkel mängib muusika nii kõvasti peas, et igasugune lugemine pea võimatu (kas on midagi paremat kui hull psühhedeelia?). Oli mingi Juss ja õpetaja ja nuttev buss, miks, ei mäleta. Aga need Juss Piho joonistused (nende pärast vist seda raamatut tahetigi). Hmm. Kuidagi morbiidsed? Lapsikult täiskasvanalikud, aga mitte vastupidi? Igatahes mul tuli kuidagi creepy tunne peale või nii. Infantiilne Laurentsius (jumala kihvt kunstnik, kunagi Vikerkaares ilmus üks eesti kunsti lemmikpilte), või samas märganud muidki sarnase stiiliga eesti lasteraamatute kunstnikke. Brr, häguste peadega lapsed ja kuidagi rusuvad maastikud. Eks ikka see harjumuse küsimus, kas lastele mõeldud illustratsioonid peavad olema täiskasvanutele sellised harjumuspäraselt totralt lõbusad või nunnukesed või siis hoopiski... huvitavad. Loogiline oleks, et ikka eelkõige huvitavad. Peaks homme uurima, mis sünnipäevalaps ise neist arvab.
Ei tea, mis selle kõige jutu mõte üldse on, psühhedeelikudki muutusid miskipärast melanhoolseiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar