Iga raamat, mille kaanel tulistavad arvatavad kosmoselaevad, mõjuvad muidugi magnetina. Hinge poeb mõnus ootus kosmoselahingutest ja kihutamistest ja jäsemete irdumisest ja noh, üleüldisest möllust. Nagu tavaks saanud, esimesest raamatust suurt midagi ei mäleta (tore on, et see postitus nii mittemidagiütlev on), lugemisel siiski nii mõndagi meenus.
Raamatu esimene kolmandik on nagu mingi naistekas, käib muudkui emadusjutt ja see ajab oxele. Hakkasin autori kohta uurima ja selgus, et tegemist naisega, senini ekslikult arvanud meesautorlust. Nojah. Ja tekst jätkus ja jätkus samas vaimus – õnneks koos erinevate võimuintriigidega. Raamatut võiks nimetada “emadusulmeks”, üks pidev jant ja möll raseduse ja titade ümber. Õkk. Või “titeulme” - igasugu tehisemakad ja keisrilõiked ja sünnitamised ja titatamised. Palju võib. Selles suhtes mõneti... erandlik lugemiskogemus, oleks teadnud, et siuksed teemad, oleks vast midagi paremat lugenud. Ja lõpus on veel imekena pulmatseremoonia. Kuul pähe.
Ootamatu, et 5. aastane Gregori pikka põgenemist halamata talus (ikkagi kuninglik veri!), tavalise lapsehala asemel oli teine nagu orgaaniline komps. Palee salaoperatsioon oli muidugi vinge, tuld ja tõrva ja õõvastavat vägivalda. Mälestused Maast on äärmiselt hägusad – lihtsalt endine paradiisiaeg, kus elas igasugu imeloomi. Aga ikkagi – kuhu jäid kaanel lubatud õhulaevade heitlused? Vaid üks kerglennuk laperdas potsatusega murule, ja sellegi õnnetuse põhjustas eelnevalt vigastatud mees. Pettumus.
Nojah. Kuuldatavasti on siiski tegemist alles sissejuhatusega tõelisele loole, ehk siis esimene raamat näitas eostamist ja teine sünnitusvalusid, edasi tuleb ehk...
baas
õhtuleht
2 kommentaari:
Veider on see, et pidasin pigem seda naisteulmeks, mitte "Tormikuningannat".
Nooh, siit vist hea õpetus, et ei tasu järjest ahmida, rohkem vaheldust.
Postita kommentaar