Pill tuleb pika ilu peale – kui hiljuti lugenud kaht vaimustavat fantasyromaani Hughartilt ja de Lintilt, siis nüüd teist raamatut järjest tahaks juukseid katkuda ja mõmiseda etteheitvalt endale. Järjekordne ulmenaistekas oma pideva jandiga sünnitustest ja geenivärkidest ja kes keda kui palju ikka lõputult armastab. Algul tundub, et tegelased pole psühholoogiliselt just eriti usutavad (kas peakski?) ja mõjuvad pigem seebiseriaalide kangelastena. Kergelt feministlik tekst, mis on muidugi igati kiiduväärt, aga noh, samas ka pisut igav (sest võrdsed õigused soost hoolimata on igale normaalsele inimesele enesestmõistetav, aprioorne; sellele jätkuv viitamine mõjub pigem vanamoodsalt). Kuidagi ei istu autori jutustamisviis; fantasy seebiooper, teksti närimine muutus algusest peale tüütuks – seebiooperile mitteomane on võrdõiguslikkuse taotlemine (äkki fantasy pakubki sellise kiiksu?). Irriteerides võiks öelda, et naiselik tekst meestest (tahaks lugeda naislugejate arvamusi meesautorite kangelannadest, kui rohkem või vähem piinlik see olla võib?). Lugemine mõjus mulle nii nürilt, et vahepeal sai lausa sirvitud “Baarimula”. Põhimõtteliselt võiks “Tormikuningannat” soovitada mõnele lemberomaanide austajale, kes sooviks vahelduseks midagi kummalisemat lugeda. Siiski tuleb eraldi ja vabatahtlikult ja selge mõistuse olemasolul rõhutada ja kinnitada, et raamat ei ole halb – lihtsalt pole minu maitse ja seepärast selline mittehaakumine ja frustratsioon.Milline 23.a. noormees mõtleb endamisi: “Uuh, ta on nagu miilustav kodukass.” (lk 43)? See on Allart, üks peategelasi. Autor on loonud Allarti selles suhtes huvitavalt, et noormees on pea koguaeg ebakangelaslikult hirmunud – pole just tüüpiline ulmekangelane ja see mõjub ehk harjumatult. Veider, et kui Allart kujutleb isa tapmist, mõtleb ta eelkõige kägistamisega hakkama saavat (nt lk 205), mis peaks olema üks, hmm, intiimsemaid surmamisvorme – sa ei tapa relva või muu abivahendiga vaid just omaenda kätega, lastes kägistatava oma personaalsesse ruumi. Miks küll selline tapamõte? Kriipivalt kõle näib autori loodud tekstimaailm, kus nagu vaid eksisteerikski ainult erivõimetega ülemklass, väga möödaminnes saab teada alamrahva olemasolust – tegevus toimuks justkui inimtühjades lossides või energiatornides; seetõttu mõjub juba ootamatult kui keegi alamatest miskit siniverelistele teatab vms. Pidusöökidel oleks justkui rahvast murdu, aga nagu ei ole ka. Loo lõpus toimuv lähisugulaste omavaheline harvendamine on muidugi antiiktragöödiate vääriline.
baas
need read
raamatumaailm
[kontekstitu viide - end of an era]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar