Tatikal oli visiooni – tahtis luua nii amfiibautot kui vesilennukit (lk 9-10), õigemini küll vast helikopter ajanuks asja ära. Vesipruuli luuletus “Leekiv armastus” (lk 13) poleks kaasaegses luules midagi eriskummalist; nii Rummo, Suuman kui kasvõi Kivisildnik on sarnaseid luuletusi avaldanud (tõsi küll, Vesipruulil jääb kontekstist puudu). Tatika plaan kividest sealiha teha (lk 21) on igas korralikus tulevikuromaanis pea tavaline nähtus, eks midagi peavad geenimuundatud inimesed tarbima (mõelda vaid kui Narva elanikud põlevkivijääke sööksid? Või seniteadmata valla elanikud tuumajaama sodi?); niisamuti huvi toores liha tuleta magusaks praeks tegemine (lk 35), tõepoolest, mikrolaineahi on saatanast).
Aga jah, aegumatud tüübid ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar