Charles de Lint – Kusagil lennata (2001)

Järjekordne õppetund teemal “ära loe purjuspäi head raamatut”. Esimene viiendik sai igatahes nii läbitud, et mälestused on üpris ebalevad (olen eraldi välja kirjutanud “mõtte”, et tegemist on hoopis jutukoguga, mis sai kogemata alustatud). Ja hiljem kainena on lõbu kui palju – püüad ühtaegselt nii edasikerivat tekstimõistatust kui kallerduvaid mälumõistatusi lahendada. Tantsivad ringi mingid kõrvaltegelased, kellest nagu peaks aimu olema, aga hästi ei mäleta. Tõeline virgutusvõimlemine. Lõpuks pidi ikka alla andma ja mõned peatükid uuesti läbi sobrama, liialt katkendlik oli olla.

Aga – jube mõnus tunne on, kui korraga tajud, et raamat muutub pagana põnevaks ja sa tahaks muudkui seda tunnet pikendada / säilitada. Juba algul saad hästi reele ja kuskil keskel läheb selline pillerkaar ja tingeltangel lahti, et ohkad rahulolevalt ja patsutaksid kõhukest kui vaid viitsiks. Tuleb välja, et de Linti tõlkeid oleks tõesti mõttekam käesoleva raamatuga alustada (üllatus-üllatus), mitte “Südame metsadest” (millest saanuks ehk siis tõesti adekvaatsemalt aru). (Ja tegelt ikka häiris see iiri või keldi muusika teema.) Ehk “Kusagil lennata” on kompaktsem, humoorikam, usutavam kui “Südame metsades” aset leidev titaanide kokkupõrge?

Newford kui de Linti Yoknapatawpha? Veider, miks ikkagi Ray püüdis end varesesarnaseks muundada kui oli teada, et kõik omasugused näevad selle maskeeringu läbi. Varesetüdrukud on tõelised punk-Pipid, elurõõmu elutööpreemia võiks küll neile anda.

Selline väike nukrus tuleb peale, et miks ometi varem seda raamatut ei lugenud; ahastus, et nii palju häid raamatuid on avastamata-kogemata.

baas
bukahoolik
lugemissoovitus
fantaasiajuttude muljed