Kunagi proovisin Pilteri esikraamatut lugeda, aga ei saanud soonele, olid mingid arutlused juutlusest ja see tundus igav. Kuna arvatavasti käesolev raamat saab igati positiivseid arvustusi, siis võib siin rahumeeli mitte nii positiivselt toksida, väike tõrvatilk ei tähenda midagi. Nagu laiskuse puhul ikka, kukuvad lugemismärkmed kronoloogilises järjekorras.Selline on siis ilukirjandus. Nihukeste tekstide puhul tekib vahel tunne, et loeks kasvõi luulet, aga sellist kujundlikku tekstimassiivi nagu ei viitsiks. Või tuleb meelde, kui armsad ikka dialoogid olla võivad.
Ülerulluvad sisekaemuslikud looduskirjeldused (mida selline klišee tegelikult tähendab?) on liiast. Äbarikluse poeetiline (ülem?soigu?)laul. Laaneots saadaks sellised autorid kabinetirindele.
Jutustaja paikneb ühtmoodi tegelastes, ei saa aru, mis neid eristama peaks, ühtmoodi poeetiline joru. Vahepeal selgub, et tegu mingite koolikaaslastega nagu, aga nagu pagan sellest miskit aduks.
Raamat siis kõrgkirjanduslike huvidega lugejale.
Arutlused juutlusest on (kahjuks) sellised, mis voolavad minust lugedes mööda.
Kunstproosa võib olla ikka mitmesugune - kui Filimonov on mänguline ja kaasakiskuv, siis Pilter selline külm ja naba silmitsev. Igaühele oma.
Allasurutud lihalikkus või erootikagi (nt lk 116) immitseb tekstis ringi?
Mingis mõttes hirmutav raamat, õigemini lihtsalt ei kuulu raamatu sihtgruppi. Ent ikkagi hirmutav.
"Waldsteini sonaat" on mulle ehk raamatu huvitavaim lugu, mõningane rituaalsus ja kohati pilvelik jutustamine.
Tahaks soovitada Keiji Haino laialdasest diskograafiast midagi kuulamiseks.
"Tema, Norel, vaene juudi naine, peab nüüd põgenema hävingu eest Rootsi, kus teda ootavad kõigi heade ja kristlike hingede kaastunne ja hoolitsus, puhas, hooldatud korter, tema võludele kergesti ja kiirelt alluv ja teda alati teeniv meeshing, tähelepanu ja ligimesearmastus, nagu igaõhtune värskust ja aroome õhkav soe vann; mina, privilegeeritud aaria mees, pean vihatuna ja surma väärivana täitma oma mõrtsukaosa Ostlandi rõskes, vinges sügises ja lõdisema ajavas talves, lirtsuvates soodes, ainsaks armupakkujaks deemonid või deemonnaised, kes mul korraks vererõhku kõrgendavad, mind mõneks juhusehetkeks uskuma panevad, et kui mitte mu südame, siis vähemalt mu näärmete olemasolul leidub veel mõtet, leidub mingi mõte." (lk 143)
trakyllmaprokrastineerinj2lle
ekspress
päevaleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar