See võib olla mu esimene le Carre'i raamat (aga ehk mitte) ning esimestel lehekülgedel näris pettununa igavus, kuni lõpuks julgeolekutegelaste ilmumisel saab lugu hoo sisse. Jutt siis sellest, kuidas üht segaverelist tšetseeni-vene noormeest peetakse Venemaal ja Türgis ja Saksas veendunult terroristiks (aga tegelikult lihtsalt hammasrataste vahele jäänud kutiga? Issa minevik jäi vähe hämaraks igaljuhul) ja muidugi on maailmalõpp, kui angloameeriklased ei saa selliseid vangilaagrites pinnida. Nö väike inimene vs luureteenistused ja terrorism ja rahapesu. Õiged eurooplased on mitmesugused, on idealistlik advokaadineiu, on viimast korda armuv pankur, on tore saksa julgeolekumees, on halastamatu briti spioonimängur jne. (Kui järele mõelda, siis Bachmann on päris elus karakter, võibolla kui oleks selline mahlakas ameeriklane, käiks närvidele, aga selline ebateutoonlik sakslane on värskendav.) Raamat lõppeb paraja aplombiga, suured tõllas ja väiksed võllas, kohe kahju hakkab mõnest.Le Carre on ehk kirjanduslikum kui Forsyth ja Clancy (ja kedagi ei notitagi maha!). Autori loojavabaduse järgi toimus Tšetseenias madistamine nõukogude (või vene?) armeega juba 80ndate keskpaigas, või mille pagana pärast peab Issa 23-aastane olema, võiks vabalt 8-10 aastat noorem olla. Mõneti häiriv on autori rõõm dialoogides kaldkirja kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar