Juhani Aho – Üksi (2011)

Raamat vastamata armastuse harrastajatele, ikka ohked ja alusetud unistamised. Lugu siis sellest, kuidas sariarmujast keskealine mees armub noorde neidu (vist 15 aastat vanusevahet?). Neidis ei lähe just kihevile (miks peakski), aga papi kujutleb eiteamida. No mis sellele ikka järgneb kui mentaalsed kannatused ja Pariisis lulli löömine.

“Seda mõlgutades tärkas minus uuesti lootus. Säie säigme järel keerdus üks võimalus teise ümber ja ma hakkasin ette kujutama, et mu kiri võib vahest veel kõike muuta. Kui ma õieti järele mõtlesin, siis ega Anna ei teadnud ju veel midagi mu tunnete sügavusest. See kõik oli tulnud talle nii ootamatult. Ma polnud ju temaga rahulikult ja tõsiselt rääkida saanud. Pärast mu ärasõitu oli ta ehk hakanud mõtlema ja mind soojemate tunnetega meenutama. Armunu isekusega võtsin veel arvesse temas tärkava kaastunde ja ühtlasi – seda pidin ma endale tunnistama – tema ema ja venna mõju. Aga kõige rohkem lootsin ma oma kirja peale. Sellest näeb ta, kui põhjatult sügav on mu armastus, kuidas ma kannatan ja kui õnnetu ma olen.” (lk 44)

Ausalt öeldes on tekstist huvitavam tõlkija pikk järelsõna Aho eluteest ja loometööst, ikka naiste ja naisteta, kapaga armumisi ja petmisi ja pettumusi. Mees nagu muiste! Ei tasu vist mainidagi, et käesolev raamatki põhineb autori pettumustel. See Sibelius, raisk.

“Ka ma ise käin ringi kui poolunes, nagu näeksin und ja samal ajal seda teaksin ega tahaks ärgata. Meri täidab mind rauge, meeldiva rahuga ja roiutab ükskõikseks nagu looma. Ei sugene ainsatki mõtet ja iga tärganud tunne soikub samas. Ma ei vaja midagi ega looda midagi.” (lk 30)