Tolkieni kolm raamatut kokku on mahult
pea sama hulk teksti kui Martini või Eriksoni üks köide nende
sarjadest – kaalukaussi kergendab veel seegi, et kolmas raamat
saavutab oma kliimaksi umbes poole peal ning ülejäänud teos on
vaid pikk väljajuhatus ja kokkuvõte ajaloost. Võib vist sedastada,
et Tolkienile tõesti meeldis see loodud maailm ja kui ta olnuks veel
täiskohaga kirjutaja... siis tulnuks sellele maailmale veel päris
palju täiendusi (jajah, eesti keelde on nüüdseks kõiksugu
märkused ja visandid ära tõlgitud – kuid mis kõik veel olla
võinuks!).
Aga jah, lugu lõppeb kangelaste jaoks
kenasti, maailm saab päästetud selle eest, keda ei või nimetada.
Saruman tapetakse ning Gimli ja Legolas purjetavad üheskoos üle
mere. Eomer ja Imrahili printsess abielluvad. Metsameestele luuakse
oma reservaat, niisamuti kääbikutele. Selgusetuks jääb entide
saatus, iidvanad entinaised jäidki vist kadunuks. Naistest veel
rääkides – huvitav, et kui Merry ratsutas päevi Dernhelmiga
Minas Tirithit päästma, ei saanud kääbikmees aru, et tegelikult
liibus ta ratsu seljas päevi Eowyni vastu. Nojah, eks nii võib nii
mõnigi turvisesse peitunud kangelane osutuda... kellekski teiseks.
Kuid lõpp hea, kõik hea.
Kõiki kolme köidet ilmestavad üsna
mitmed näpukad.
„Me peame avasilmi tema lõksu jalutama, julgelt, kuid ilma eriliste lootusteta enese suhtes. Sest võib väga hästi juhtuda, mu isandad, et meie ise hukkume täielikult mustas lahingus elavaist maadest kaugel; nii et isegi sel juhul, kui Barad-dur purustatakse, ei näe meie enam uue ajastu tulekut. Kuid minu arvates on see meie kohus. Ja parem siis juba nii, kui et hukkuda ikkagi – nagu meiega kindlasti juhtub, kui me siin edasi istume – ja surres teada, et mingit uut ajastut ei tule.“ (lk 158)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar