Kelmikas lugu argielu naistürannist,
kes on enda teada vooruslik ning teeb mis tahab, kui on tarbinud
küllaldaselt head valget veini. Aga mis toimus joobeseisundis, see
ei lähe arvesse ning moraalset palet ei kahjusta. On mehi, kes
püüavad naise joobeseisundist kasu saada, kuid Simotška puhul
polnud miskit kindel (peale selle, et naine teeb nii, nagu tema
tahab) – joomasena võis ta ühte heita ihara veinipakkuja asemel
hoopis mõne järgmise mehega. Et hommikul virguda taasvoorusliku
naisterahvana.
Nojah, Simotška sattus ühel oma
reisidest aga idamaale, kus alkoholi tarbimine on keelatud. Kuidas
nii, imestab naine, tema on külaline ja külalist ei koheldagi nii
nagu vaja? Lennujaamas kohatud Bahram juhatab naise viimaks ühte
salaalkoholiga kauplevasse urkasse ning Simotška... no tema peab
valget veini saama ja tema ei pea selle eest maksma (ikkagi naine, ja
pealegi külaline!). Kohalikud ärikad püüavad teha ähvardada, aga
see on väga, väga rumal tegu...
Üsna humoorikas lugu, kus autorile on
peamine ehk jutustamismõnu. Milline naine... nagu orkester! Teksti
raamiks on idamaine jutustus kohalikule valitsejale sellest
keeristorm-venelannast, kes saabub nende maale ja keerab kokku
ootamatu segaduse (et siis eesti autor jutustab tänapäeva paigutuva
idamaise loo venelannast). Eks seda võib võtta ka hoiatusloona,
kindlasti leiab siit intertekstuaalseid vihjeid, kuid jäägu see
targematele lugejatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar