Rawlesi kaht tõlget lugenuna ma ei
mõista, miks see on eesti keelde tõlgitud. Sihtgrupiks võib
muidugi olla Ameerika-, ellujäämis- ja relvahullud, aga ikkagi,
milleks selline äärmuslik teos? Eks tuleb tunnistada, et veidralt
põnev on näha niisuguse autori mõttemaailma (hea küll,
vormiliselt on tegu ikkagi ilukirjandusega, seega ei tohiks samastada
kirjutatut autoriga), aga kas sellele peab tõlkimist raiskama?
Kui raamatu esimene osa keskendus
Ameerikat tabanud kaose ja kollapsi kirjeldamisele ning ellujääjate
viisidele sellega toimetulekuks, siis teine raamat kirjeldab või
fantaseerib, milline võiks olla jõhkrast kaosest tagasi korra poole
liikumine. Kus valitseks õige Ameerika kord ja vabadus. Ameerika,
mis koosneks lõdvemalt ühendatud osariikidest. Ameeriklased, kes ei
vajaks toimimiseks föderaalvalitsuse hoolitsevat kätt, vaid nad
saaksid ise hakkama (ja kui riik peaks midagi valesti tegema, siis...
nad võtavad õigluse loomise enda kätte).
Teine raamat on ehk ulmelisem kui
esimene, soovi korral võiks paadunud ulmeihaldaja esimese osa kasvõi
lugemata jätta. Peale kriisiaastaid on viimaks saabunud olukorra
normaliseerumine. Mitmed Idaho kandis tegutsenud röövlijõugud on
purustatud või eemale peletatud ja seni omaette vastu pidanud
ellujäänute grupid hakkavad tihedamalt suhtlema. Meie kangelaste
maakonnas organiseeritakse koguni laat, kuhu kogunevad inimesed
lähemalt ja kaugelt. Tehakse vahetuskaupa või siis tasutakse vanade
hõbemüntidega – kulla väärtus on liialt suur, et sellega nö
igapäevaselt kaubelda. Üks tegelane koostas nimekirja sellest, mida
inimesed otsivad (nõutuim kaubaartikkel on hobune, mis on Idaho
oludesse enam kui sobilik).
“Lisaks müügisiltidele oli külluses soovitud asjade silte. Mike tegi neist nimekirja oma märkmikku. Nimekiri sisaldas: relvavarustus, kergestisüttivad tikud, Masoni purgikaaned, kalaõnged, valgendi, küünlatahi rullid, hiire- ja rotilõksud, mittehübriidsed köögiviljaseemned, petrooleumilambi tahid, polüetüleenplastist kile, sool, esmaabisidemed, habemeajamisterad, piibutubakas, alumiiniumfoolium, Aladdini lambi kestad, väikeste jahiloomade püünised, kohvioad, hambaniit, pipar, taaslaetavad patareid D, AA ja 9VDC, suhkur, küpsetussooda, sipelgasprei, mängukaartide pakid, Zippo tulekivid, laste Tylenol-eliksiir, toruteip, hambaharjad, riidest mähkmed, saapapaelad ja penitsilliin. Ta täitis veel ühe veeru soovitud taaslaadimise vahendite ja laskemoonaga. Taaslaadimiseks: suurte vintpüsside süütelaengud, sütikunõelad, 3031 ja 4831 suitsuta püssirohi, Bullseye püstoli püssirohi. Laskemoon: .308 Win, .30-06, 7,62 x 39 mm Vene, .45 ACP, .38 Special, .303 Briti, 9-mm, .30-32, .22 pikk vintpüss, .22 Magnum, .243 Winchester, .45 Colt, 12-kaliibrilised number neli ja seitse haavlitega ning .44 Special ja/või Magnum.” (lk 12)
Aga... olukorra rahunemisega tekib
omakorda kartus, et keegi või miski tahab võimu enda kätte
krabada. Ja tõepoolest, korraga ilmub lennuk, mis toob saadiku, kes
teavitab kohalikke Ameerika presidendi käskudest. Jääb
selgusetuks, millisel alusel peaks selle mehe käes võim olema, kes
on ta selleks valinud. Nagu peagi selgub, on tegemist hüpiknukuga –
nimelt on saabunud Ameerikasse ÜRO rahuvalvajad ehk Euroopa riikides
moodustatud väekorpused, mille eesmärgiks on kasseerida sisse
võlgu, mida Ameerika halvad juhid olid eelmistel aastakümnetel
võtnud ja mis lõpuks viiski Ameerika sellise krahhini (kas
tegelikult pole suurimaks võlausaldajaks Hiina?). Ka Euroopas oli
toimunud midagi äärmuslikku, kuid autor jätab selle täpsustamata.
Igatahes, vabadele ameeriklastele ei
meeldi need okupatsiooniväed ja kollaborandid ning puhkeb aastaid
kestev Teine kodusõda. Et ÜRO vägedel on suur tehniline ülekaal
(eurooplastest mainitakse eelkõige sakslasi ja belglasi, aga on ka
itaallased, inglased ja austerlased; et eurooplased kasutavad
muuhulgas nõukogudeaegset rasketehnikat), tuleb ameerika
vabadusvõitlejatel pidada nende vastu geriljasõda – millele siis
eurooplased-okupandid vastavad omapoolsete jõhkrate
repressioonidega.
“Blanca Doyle paranes järk-järgult oma haavadest. Lisaks reiehaavadele avastati, et ta oli lennuki allakukkumisel murdnud oma vasaku käe randme. Juba kakskümmend viis päeva pärast oma operatsiooni komberdas ta karkudel ringi. Oktoobriks oli ta jõudnud kepini ja tema ranne oli peaaegu paranenud. Viiendal novembril ta teatas, et on rase.” (lk 193)
Tekst on siis nö ulmelisem, aga samas
peab autor tuttaval viisil pikki loenguid sellest, millist taktikat
või ettevaatusabinõusid sellises olukorras kasutada. Sõjategevuse
käigus hävitatakse meie kangelaste hoolsalt ehitatud kindlustalu ja
teksti edenedes pole nad enam niivõrd esiplaanil, rõhk läheb
laiema pildi edasiandmiseks. Karm kodusõda leiab viimaks oma lõpu
ja eurooplastest rahuvalvajad tunnistavad oma kaotust. Okupandid
jäävad kontinendile lõksu – nad kas lunastatakse kulla eest
välja või ostavad nad endile Ameerika kodakondsuse, kõige karmimad
sõjakurjateod hukatakse (aga seda ei tehta massiliselt).
Konstitutsiooni viiakse sisse parandused, osariigid saavad suurema
sõltumatuse, kodanikel on õigus olla hambuni relvastatud jne.
Ameerika on ameeriklaste endi asi, ükskõik mida muu maailm heaks
arvab (ehk siis tagasi isolatsioonipoliitikasse? Kuigi lõpus
mainitakse, et mingi aeg aidati relvadega nt Hispaania ja Soome
vabadusvõitlusi). Raamatu viimane peatükk on juba õige ülev ja
kirjeldab järgmise põlvkonna ilusamat tulevikku. Pole just kena
toon tsiteerida raamatute viimast lõiku, aga sel romaanil lõpeb
lugu nii (üks neiu imestab, et kaasüliõpilasel on loengus istudes
poolautomaatne põues):
“Professor põimis sõrmed vaheliti ja toetas käed kõnepuldile. Ta jätkas: “Ülikoolil ei ole poliitikat tulirelvade kandmise kohta, ükskõik, kas need on varjatud või mitte. Ega tohikski olla. Muidugi on avalik tulirelvade kandmine suurlinnades mõnel viimasel aastal järk-järgult moest läinud. Neil päevil ei ole tänavatel palju kuritegevust. Sellegipoolest on selle noorhärra valik relva kanda ükskõik mis põhjusel tema enda asi. Ta on suveräänne kodanik ja sõltumatu. Riigil ei ole selles küsimuses mingit ütlemist. See on rangelt individuaalne valik ja jumalast antud õigus. Õigus hoida ja kanda relva on absoluut, mille on kindlustanud õiguste eelnõu. Peaksin teile ka meenutama, et see on üks peamisi põhjusi, miks me veetsime neli kohutavat aastat, võideldes Teises kodusõjas. Kui kiiresti me unustame. Hakkame nüüd loenguga pihta, eks ole?”” (lk 265)
Ikkagi, miks sellist raamatut eesti
keelde tõlkida? Et keegi reaalselt prooviks, kuidas koostada
termiitgranaati (raamatu algul on küll advokaatide koostatud pikk ja
hoolikas hoiatus mitte katsetada raamatus toodud õpetusi). Vähe
piinlik on lugeda sellestki, kuidas jumalasõna käsitletakse. Okei,
sellise raamatu maailmapilt on mulle lihtsalt mõistmatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar