Raamat siis igavesti heast mehest, kes veel seitsmekümne kaheksaselt võtaks naabertalu Melita endale seltsiliseks. Aga ei võta suurt vedu, naine na teravkeelne. Selline see on, üksiku pensionäri maaelu nõukogude ajal; vanadus on unenägu ja mälestused.Lihtne (või kerge?) stiil, justkui lasteraamatu keel, pisut meenutab Lutsu. Rõõmsaid hüüumärke jagub pea igasse lõiku. Ausalt öeldes tekkis endal lugedes vananemishirm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar