Theodora Goss – Come See the Living Dryad (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Müsteeriline biograafia ja mõrvalugu naisest, keda eksponeeriti 19. sajandi lõpu Inglismaal kui legendaarset drüaadi, ehk siis kreeka mütoloogiast tuntud puunümfi. Ega tegelikult inimene ole üleloomulik olend, nii ka selle naise ebatavalise välimuse põhjustas üks harvaesinev meditsiiniline nähtus, mistõttu ta välimuses võis aimata ettesuunamise korral … puulikkust.

„Lewandowsky-Lutz dysplasia is one of the rarest diseases in human history. /-/ This hereditary genetic disorder makes the sufferers abnormally susceptible to an HPV (Human Papilloma Virus) of the skin. As a result, wherever the skin is cut or abraded, the patient develops macules and papules, particularly on the extremities, such as hands and feet. In extreme cases, these can grow into ’limbs’ that resemble tree branches and must be removed by surgery. More common are bumps and ridges on the skin that may turn cancerous.“ (lk 524)

Nojah, igatahes mees (ameeriklasest nö professor), kes selle naise avalikkuse tõi (kuna leidis selle mütoloogilise olendi uurimisretke käigus kuskilt Kreeka kolgastest) ja selle eest raha kasseeris, võttis ta ühtlasi naiseks ja tegi talle lapse (ehk oli plaanis sedagi drüaadina esitada). Tegelikult oli „puunümf“ päritolult tänavalaps, kes oma sandi välimusega möödujatelt raha kerjas. Igal juhul, ühel päeval leiti kodust see naine vereloigust, mille oli põhjustanud kerre torgatud nuga (nagu hiljem selgus, siis mees oli seda nuga muidu kasutanud naise nahajätkete korrastamiseks – et tal ikka müüdav välimus oleks).

Teos mõisteti süüdi üks kerjus, kes samal päeval oli abielupaari kodu külastanud ning seejärel purjutama asunud – ta väitis küll politseile, et ta on naise vend, aga kohus seda ei uskunud ning mees poodi kiiresti üles. Värske lesk jätkas oma friigiäri, pakkudes nüüd avalikkusele nende juures töötanud teenijat kui vahelüli inimese ja ahvi vahel (ehk siis sellegi naise välimus polnud just viktoriaanlik).

Lugu on siis sellest, kuidas nüüd kaasajal uurib puunümfi järglane (lapselapselapselapselaps või midagi sellist) oma kurioosumist esiema saatust ning nagu arvata on, selgub, et esiema mõrvas pigem esiisa koos selle teenijannaga (kellega neil oli juba eelnevalt abieluväline suhe). Ja nii edasi.

Selline biograafiline lähenemine meeutab natuke Cimmeria-juttu, aga on sellest hulga tõsisem ja jäljendab päris kenasti pseudobiograafilist lähenemist, tuues näiteid uurimistöö käigust kui ka andes nö sõna selles 19. sajandi lõpu draamas osalejatele. Ehk kui muidu on Gossi puhul tekstides ikka teatud vaimukust ja ulakust (samalaadne ka ehk „Beautiful Boys“), siis see tekst on igati tõsise tooniga. Fantasyna on tekst võetav eelkõige selle väljamõeldise tõttu, muidu oleks tegemist justkui puhtakujulise biograafilise kirjandusena.

Tekst algselt avaldatud Tori lehel.