Ulmelugu, mis selgitab inimsuhete mõningaid küsitavusi. Miks
on selliseid noori mehi, kes lendavad õielt õiele ega hooli tulevikust ja
järeltulijatest? Miks need isendid on nii... mehelikud ja seksikad ja kuhu nad
kaovad enne keskealiseks saamist? Kuidas nad saavad toituda ebatervislikult
ning tarbida mõnuaineid, ilma et see välimust ja sooritusvõimet mõjutaks?
Loo peategelaseks naissoost teadlane, kes on jõudnud
järeldusele, et tegemist on tulnukatega, kes käivad Maa peal naisi viljastamas.
Tulevad Maale, on siin kuni seitse aastat, näevad välja nagu Marlboro
sigaretireklaamide kangelased, pakuvad ohtrat seksi ja kaovad. Teadlane on
esitanud hüpoteesid, mida siis ta töögrupp grandi abil uurivad (kas ja kuidas
on sellised isendid idenfitseeritavad, miks nad nii erutavalt mõjuvad, kui kaua
on nad Maal tegutsenud jne), ta on andnud neile isenditele omapoolse nimetuse Pueri
Pulchri (lk 162). Töö käigus satub teadlane omakorda ühe katseisiku küüsi,
kellega ta veedab mõned kuumad nädalad – ja kui mees ühel päeval teatab oma
lahkumisest (teame-teame, mõtleb teadlane), avastab peagi naine, et ootab
järglast. Nii on ta ise osutunud uurimistöö üheks objektiks – milliseks kujuneb
ta poeg (sest tulnukate järglased on alati pojad), kas kasvab normaalne mees
või ühel hetkel kaob ära (kuhugi tähtedele?) nagu ta sigitaja ja teised
tulnukad.
Ühesõnaga, samasugune populaarteadusliku maiguga
pseudoteadusjutt nagu „Cimmeria“... ning samamoodi vaimukas. Eks sellisest
ainesest saabki vaimukalt kirjutada eelkõige naisautor – meesautori tõlgenduses
võiks selline naiste ärakasutamise põhjendamine veidi keeruliseks osutuda (hmm,
nüüd kõlan ma ise vägagi seksistlikult).
Tekst loetav Lightspeedi lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar