Järjekordne lühitekst, seekord
kolm lehekülge. Võrreldes Prelliga … ohhoo, on see alles jutuke. Poiss naaseb
Maale, et koolis edasi käia. Tuleb teine kuskilt nati veidralt planeedilt
nimega Pitipek ja on selline rohenahaline, sest ta bioinsenerist vanaisa
disainis ta erilisemaks jne. No ühesõnaga, tuleviku värk. Poisile meeldib seal
koolis üks Maa-tüdruk, aga teretamisest asi kaugemale ei edene. Poiss otsustab
siis teha tüdrukule kingituse ning valmistab maali, nagu ta koduplaneedil
Pitiketil noormehed teevad. No maal kui selline … vähe edasiarenenum kui praegu
tehakse:
„„It’s a painting,“ I said and gave her my best smile. I hadn’t given a girl that smile since Pitipek – since Clare. „I made it with an oil paint you get when you mix the resin of darmiath tree with the right minerals on Pitipek – lithium, the hematitics, unstable metamorphs. You’ve got to grind them up with a mortar. The paint has a charge. It makes you tingle. Some scientists think the minerals, if arranged right, can affect space in weird ways – quantum ways. That’s why the painting sparkles and looks like it’s moving …““ (lk 337)
Tüdrukule see „interaktiivne“ maal
meeldib, ikkagi talle tehtud. Ja edasi läheb nagu läheb.
Ütleme nii, et need kolm
lehekülge on väga osavalt ära kasutatud. Esimesel kahel leheküljel mõtled, et
mida vanamoodsat ulmet ja mida ma raiskan aega siuksele värgile, ja siis
viimane lehekülge läheb horroriks. Hea lugemiselamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar