Kui selle kogumiku eelmised lood
polnud just erilised ohhoo-elamused, siis see tekst on inimlikult võttes õige
ängistav (noh, võibolla see pornofilmi stsenaarium kobas samuti hinge ängides).
Silverberg võtab siin ette üksinduse teema. Mis on kahe inimese lähedus ja kas
armastus on ikkagi miskit väga erilist. Ei ole, annab autor mõista, lõppude
lõpuks oleme kõik vaid oma nahas ja ihades kinni.
Jutt siis sellest, kuidas
lähitulevikus (Silverbergi mõistes 1990. aastad) on jõutud niikaugele (kuidas,
jääb õieti selgusetuks), et teatud tingimustel on võimalik surnuid üles
äratada. Tulemuseks pole miskid ligased zombid, vaid igati viksi välimuse ja
olekuga olendid, kes/mis saavad vajadusel väljenduda inimkeeli – ehk siis igati
inimsarnased, aga mitte siiski inimesed. Inimeste maailm neid ei huvita, nad
elavad oma ühiskonnas ja ajavad … igavikulisemaid asju (sõltuvalt vaatepunktist
jne). Inimesed on nende jaoks „soojad“.
Nojah, kus on ülesäratamine, seal
on ka inimesi, keda see puudutab – nagu selle loo peategelane Klein, kelle
abikaasa Sibylle, on nüüd mõned aastad surnute seas olnud. Mees tunneb naisest
puudust, ta tahab temaga rääkida ja koos olla, kuid surnul on Kleinist ükskõik,
ta ei soovi mehega kohtuda – tema on nüüd uues maailmas, minevik on midagi
muud, mis teda õieti ei puuduta (omaette teema on, mis neid ülesäratatuid
huvitab – nad on vägagi, ee, väljasurnutes kinni). Nii püüab mees talle ligi
saada, minnes talle järgi kohtadesse, kus ülesäratatu oma seltskonnaga viibib.
Nagu öeldud, ahistamine kestab juba mitu aastat ning ülesäratatud peavad
viimaks omapoolse sammu astuma.
Tekst on õige tumeda meeleoluga
(lähedase ja armastuse kaotamine pole vast kunagi rõõmu äratav?), või noh,
suisa masendavas toonis. Lugejana justkui mõistad mehe valu (no kes poleks enda
mõistes armastust kaotanud), aga samas mõistad, ega sellele tema valule
unelmate lahendust pole võimalik juhtuda. Ja nii see tekst liigub oma rõõmutu
lõpu poole.
„Klein otsustas mitte vastata. Ta tunnistas küsimust õrna noogutusega ja pöördus Sybille’i poole. Mingil imelikul põhjusel tundis ta end oma aastatepikkuse südameihaluse täitumisel rahulikuna. Ta ei tundnud naise läheduses midagi, ei paanikat, ei igatsust, ei lootusetust, ei nostalgiat, ei midagi, nagu olekski ta päriselt surnud. Ta teadis, et see rahulikkus tuli teda valdavast absoluutsest õudusest.“ (lk 337)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar