Omamaine ulmeromaan autorilt,
kellest ma pole varem midagi kuulnud - niisiis päris intrigeeriv lähe lugemiseks. Teksti võiks pidada pigem YA kirjanduseks,
arvatavalt nii mõnigi tõsiulme lugeja kirtsutaks nina siinse noorusliku tuhina
peale – kuid tõepoolest, raamatu adressaadiks võiks olla pigem nooremapoolne
seikluslikkusest lugu pidev lugeja. Mis muidugi ei võta ega anna raamatule kui
sellisele mingeid lisaväärtusi või miinuseid.
Loo raamjutustus on kahest
noorest – Sofia ja Mihkel – kes satuvad kogemata sellise sündmuse keskmesse,
kui omamaise leiutaja Aadi surma järel jahivad tema leiutist (Eesti?)
jõustruktuurid – sest noh, neil on soov omastada seade, millega saab külastada
paralleelmaailmu; see võimaldaks paremini kaasa aidata riigi turvalisusele või
heaolule (või noh, see on muidugi ametlik seisukoht). Ainult et see võimalike
dimensioonide külastusmasin (ehk „peegeldi“) on sattunud leiutaja lese Viive
mahhineerimisel noorte valdusse. Ja mitte ainult – koos masinaga saabus nende
ellu ka pisike troll Veljo, kes pärit teisest dimensioonist ning kelle
eesmärgiks on teenida masina omanikke.
Kuid julgeolekuorganid … need on
halastamatud ning Sofia ja Mihkel satuvad niisuguse surve alla, et satuvad
leiutaja kombel niisamuti paralleelmaailmadesse seiklema – kahjuks küll nii
õnnetult, et noored armastajad kaotavad teineteise. Ja et paralleelmaailmu on
tohutult (kui nüüd kasvõi meelde tuletada Baxter-Pratchetti romaane), siis
nende taasühinemine näib enam kui võimatuna - mis muidugi annab kõvasti hoogu,
et sellest jubedast olukorrast pääseda, nad peavad ise käised üles koorima ning
omapäi teadusilma sukelduma, et siis omandatud teadmisi praktikas kasutada (armastus
annab tiivad, eksole).
Nagu kobavast kirjeldusest näha,
siis … tõsiulme jaoks paistab see lugu vähe lihtsate lahendustega (omal moel
võiks anda plusspunkte selle retroliku ehitusega dimensioonivahetaja eest).
Kuigi seda ei täpsustata, paistab tegevus toimuvat (paralleeluniversumi?)
Eestis. Juhhei. Lisaks jutustab Kivipõld seda lugu vähe keerulisemalt kui
punktist A punkti B, kasutades raamjutustuse puhul niisugust metafiktsioonilist
võtet nagu lugu loos – ehk siis Sofia-Mihkeli kui ka masinaleiutajapaari
Aadi-Viive lood on põimitud eri aegadesse ja koguni fiktsioonilisuse astmesse.
Autor pole küll veel teab mis vilunud keelekasutaja (eriti raamatu esimeses
pooles on mitmeid tüütuid mõttekorduseid, mida võinuks ehk toimetada; romaani
teine pool läheb vähe kiireks), aga samas viskab Kivipõld aegajalt
(loodetavasti mitte pahaaimamatult) mitmesuguseid süüdimatuid võllanalju (no
samas võib see tõesti lugeja enda interpreteering olla) – mis on muidugi alati
plussiks (võiksin stiili mõttes siia lausesse veel sulge lisada (aga ei
viitsi)).
Kuivõrd ma pole YA kirjanduse
just suurem austaja, siis ei saa öelda, et see lugu olnuks mulle just
südamelähedane (ja ega ajarännud ja paralleelmaailmad pole ka õieti mu
teetassikeseks). Ent samas niisugune uus autor … näis, kas ja mida ta võiks
edasi kirjutada, kas näiteks jätkab tõsiulme tirriteerimist või noortekirjanduse
kündmist või mõne kolmanda või neljanda võimalusega. Peaasi, et sel puhul autor
ennast ise liialt ei piiraks.
„Kasti peale oli asetatud valge tikitud linik, selline, mida tavaliselt ikka vanaemad kipuvad vabadele pindadele sättima, umbes samamoodi nagu kassid sirtsutavad, et oma territooriumi märgistada, laotavad vanaemad tikandeid.“ (lk 8)
„“See ei ole võimalik,” suutis Mihkel viimaks öelda, ühe käega endiselt Sofiat hoides ja teisega kramplikult kääre surudes, “Ma kas näen unenägu või oli selles pastas midagi… kanade antibiootikumid?”“ (lk 43)
„„Mis te minuga teete? Palun laske mu käed lahti, mul on väga valus. Ma kardan,“ lalises Sofia läbi ninast voolanud tati. Muidu oli ta täitsa ilus tüdruk, aga nutmisest punaste silmade, sorakil juuste ja ilamärja näoga nägi päris eemaletõukav välja.“ (lk 132)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar