Mehis Heinsaar “Härra Pauli kroonikad”. Perioodika AS (2001).

Kahtlemata on tegemist seda liiki tekstiga, mille puhul võib vajalik olla tavapärasest hoolikam sobiliku tähtede seisu jahtimine. Üks kord lugesin suure püüdlikkusega peotäie algust, tähed tantsisid silmade ees, sõnad veerisin kokku, kirjavahemärgid olid ka, aga mida võtta või jätta, ei tea. Teine kord, aga põimisid härra Pauli juhtumised end nõtkeks unenäokangaks, mida hoiab koos ootamatute seoste sisemine loogika, varem loetud lood ja ajad, ning kaleidoskoobimustritena virvendavad sisemised tõed, millest ei oska mitte arvata, kas mõtled ise lüngatäiteks välja või ongi see kõik ikka nii mõeldud.

Tunne on, et need on sedasorti lood, mille tarbeks tuleb sõnu võtta vähem asjadena ja rohkem sõnadena, sest minna iseenese sees laiuvas tühjas toas põhja ja lõunasse, itta ja läände on TEGELIKULT väga loogiline, kui taibata leppida mõttega, et kui on sees, siis võib olla ka tuba ja kui midagi otsida, siis ikka kõigist neljast ilmakaarest. Või midagi sellist.

Näib, et kõik, mida mõte pähe toob on kenasti ära joondanud üks stiilikompass, mis võimaldab heegeldada teksti ühes magusas tasakaalupunktis pärisvõimalikkuse ja seosvõimalikkuse vahepeal (kes küll teab, mida ma sellega täpselt mõtlen) ning sõnade argiste tähenduste kõma võimaldab samas südamerahus luua mulje, et sel ajal, kui parajasti sügavamat äratundmist või leidlikumat struktuuri ei toimu, käib möll sellegipoolest täie hooga ja täpselt nii nagu vaja. Ja ülesehitustest rääkides … Kui laitmatult annab kirjutada alla poole lehekülje pikkust lühijuttu? Sama laitmatult, kui mitmekümnelehelistki.

Kummalisel kombel tabasin end lugedes ka realt rikastavatelt meeldetulekutelt - härra Karma, Telefonilood, Tont nr 5, ma ei mäleta enam kelle lugu mehest, kes tartu tänavanurkadel mitmeks jagunes, et õhtuks jälle kokku koguneda, härra Ööbiku lood (mis mulle küll kunagi põrmugi meeldinud pole), Margarita jne … Eks sellised asjad kaasne muidugi nii ehk naa enamike lugemiskogemustega.

Mõned nopped:

“Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.”

***

“Ja kaaren lennutas oma salli nüüd uhkelt üle õla. “Nimelt on kord aastas, just täna, Oktoobrimaal Külalise päev, ja see, et Külaliseks valiti sind, on eelkõige minu teene.”
Seepeale jäi kaaren omakorda solvunult vait.
“Ah soo -- nojah, sel juhul palun ma eksituse pärast muidugi vabandust,” laususin punastades, “olen tõesti väga meelitatud.”
Paistis, et selles piisas. Igatahes asetas pika salliga lind oma tiiva nüüd sõbralikult mu õlale ja õhkas: “Milline suurepärane melanhoolia siin valitseb, eks ole?”
“Jaa, tõesti, väga mõnus kurbus, “vastasin ma ja me kahlasime läbi päevakõrguse lehevaiba silmapiiri poole nagu sõbrad ennemuiste.””

***

“... ent konstaabel Marcellot ja doktor Üsegeid tema vastas enam polnud.
Oli kaks naeratavat skeletti.
Ühel skeletil oli seljas sinine, teisel valge munder.
“Huvitav, mis neid küll nii endast välja ajada võis,” mõtles härra Paul…”