Kui paar päeva tagasi kõlasin kui
kirjastus Fantaasia kinnimakstud reklaamitahvel (iroonilisel kombel oli tegu
ühe vähestest juhtudest, kui värske raamat sai ostetud), siis nüüd tuleb …
antireklaam. Bipolaarne värk nagu ikka, tegemist on ikkagi loteriiga.
Kui austatud Lauri Lukas avaldas
Goodreadsis arvamust, et tegemist on mõttetu juraga, siis niisuguse autoriteedi
sirgjooneline maksahaak tekitas kõhklust, et kas tõesti … Jah, tõepoolest. Lauri
Lukase jüngrina pean tõdema, et mul puudub soolikas Zelazny ande hindamiseks
(jumal hoia, miks küll kunagi vaevasin end Amberi sarja lugemisega?). Et
soolikapuuduses veenduda, lugesin käesoleva raamatu kaks korda läbi – kui
tavaliselt teistkordne lugemine parandab oluliselt hinnangut tekstile, siis
seekord jäi kõik staatiliselt tardunuks.
Minu arusaamist mööda on Zelazny
romaan kui konstruktsioon, millel puudub liha. Stseenide jada on justkui
vaakumis – tegelane tegutseb justkui teatrilaval ainult temale suunatud
prožektorivalguses, jättes tausta igati varju (jajah, irooniline, et
peategelase nimeks on Varjude Jack). See on nagu raadioteater väga hea
ettekujutlusvõimega inimesele. Zelaznyl õieti puuduvad nö massistseenid –
rohkem taustategelasi on vist vaid siis, kui romaani algul Jack kinni võetakse
või kui Raevu Kants valmistub mäega põrkumiseks (mitte et nende sündmuste puhul
keegi taustal piiksatustki teeks). Romaani teises osas on möödaminnes juttu sellest,
et Jack vallutas selle ja tolle, aga tõepoolest, Zelazny minimalismiga
harjunult kujutled seda endale ette vaid kui Jacki eraviisilise tormijooksuna
ühele või teisele kantsile.
Aga muidugi ei tähenda, et
selline lähenemine (mida autor eessõnas nimetab eksperimentaalseks) oleks
kuidagi vale viis kirjanduse kirjutamiseks – lihtsalt see Zelazny minimalism
jääb minule halvas mõttes ilmetuks, see eeldab lugejalt nagu … väga suurt
kaasaelamist ja usku Zelazny andesse. Nii jääb minus valitsema suur segadus, et
mis selle raamatuga õieti on – mida ma ei taba, millest ma ilma jään? Eks siin
tegelased aegajalt esitavad paatoslikke mõtteid, mis võiks olla igati
tähenduslikud, aga selle ilmetu maailma puhul ei hakka see minu jaoks kuidagi
tööle.
„Ilmetu“ vist olekski kõige
sobivam iseloomustus selle romaani kohta.
5 kommentaari:
Ma tänan mainimise eest! Jünger...?
See olin mina
LL
Halli pead austa,
kulund pead kummarda!
Pane tähele, kohe ujub kohale mõni täispuhutud isehakanud "ulmespetsialist" ja kukub sulle seletama, kuidas sa pole "aru saanud", halvimal juhul isegi "pole võimeline" adekvaatselt Zelazyt aduma.
LL
Noh, õnneks ilukirjandusel pole ühest tõlgendust.
Postita kommentaar