Emmanuel Carrère "Limonov" (2017)

See raamat on nende seast, mida lugema hakates ei saa pidama enne, kui läbi, ja kuna ta on ligi 400 lk pikkune,  on hea tegeleda sellega nädalavahetusel või mõnel muul ajal, kui lugemiseks on pikemalt mahti.

Kirjanik Carrère on kirjutanud dokumentaalromaani teisest kirjanikust, Eduard Limonovist, vene intrigeerivast autorist, kellesse Carrère suhtub ääretult ambivalentselt. Ja Limonovi elus on seiku, mille mõistmiseks tuleb tõepoolest kogu empaatiat täie jõuga rakendada. Carrère püüab jääda neutraalseks, mitte anda hinnanguid, ja samas ei varja neid seiku, millesse ta suhtub kas põlguse või viha või ärritusega. Romaani muudabki huvitavaks, et a) see on dokumetaal; b) kirjanik, kes selle on üles tähendanud, ei varja oma kohalolekut ja ambivalentset suhtumist (nt toob ta välja, et hakkas teatud hetkel Limonovit vihkama ja ei suutnud seepärast teksti kaks aastat edasi kirjutada); c) raamatu autor on väga empaatiline, hinnanguvaba, püüab mõista ning oma „kangelasest“ aru saada, ja tajub suurepäraselt oma inimlikkuse piire – autor ei ole kõikvõimas, ka temal võib tekkida mingi hetk ärritus, viha, arusaamatus, ja siis ta tunnistab seda, ütleb, et nii, kirjutasin küll kellegi eluloo, püüan teda austada, olla hinnanguvaba, kuid siit läheb piir, enam ei jaksa, siinkohal ma temast lugu ei pea; d) see on tõesti hästi ja mitmekülgselt kirjutatud.

Limonov on vene kirjanik, kes on sündinud 1943. aastal tavalises Ukraina perekonnas. Sellises peres, ajal ja keskkonnas sündinud poisi loomulik elukäik on enne 20. eluaastat juhtuda tehasesse tööle, kogemata mõne tüdrukuga laps saada, ta ära kosida ja elada viletsat ja märkamatut töölise ning kurnavat pereelu kuni surmani. Kehva, vaest ja väsitavat. Loomulikult polnud see midagi, mida ta oleks tahtnud, ning juba varasest noorusest katsus leida alternatiive. Esialgu püüdis saada kriminaaliks, see ei õnnestunud. Vahepeal püüdis saada kirjanikuks või poeediks, see läks ka üle kivide ja kändude. Vahepeal tuli saatus teda püüdma, kui ta tõepoolest töötas tehases nimega Sirp ja Vasar – see oli üks paljudest meeleheitetippudest, mille peale sooritas enesetapukatse, jõudis hullumajja ja pärast seal saadud „ravi“ jõudis hea õnne kombel tööle raamatupoodi, kus sattus ukraina intellektuaalide seltskonda.

Muidugi oli tee siit veel pikk ja raske, et jõuda maailma tasemel kirjanikuks. Vahepeale jäid mitmed naised, emigreerumine Ameerikasse, üsna kodutu elu New Yorgis, homoseksuaalsed suhted, teenri elu rikka ameeriklase juures jne. Seikluslik ja heitlik elu, mille Limonov pöörab enda kasuks – just sellistest kogemustest ta oma esimesed romaanid kirjutabki, neid saadab edu ja Limonov saab kui mitte rikkaks, siis vähemalt tuntuks ja prestiižseks.

Samal ajal toob Carrère välja, et Limonovi eesmärk oli saada kellekski oluliseks, raamatute kirjutamine oli eelkõige vahend. Limonovi eesmärk ei olnud saada kirjanikuks, kuid kuna kirjutamine oli midagi, mida ta oskas, siis seda ta tegi.

Kahtlased seigad tema elus on näiteks hilisem osalemine Serbia sõjas, kus ta valib poole, mida lääne intellektuaalid peavad kuritegelikuks, kaadrid intervjuust, milles on näha, kuidas ta isegi tulistab kuhugi küla poole, jms. Neid kirjeldades tuleb raamatu autor Carrère esile, kõneleb enda suhtumisest ja tunnetest Limonovi suhtes. Ütleb, et ei suuda siin kohas enam lugu pidada ja on tõsised probleemid raamatut edasi kirjutada.

Sellel raamatul on huvitav vorm. Teose esimene pool on sujuv ja isegi traditsiooniline loo kangelasele keskenduv eluloojutustus. Lugeja on Limonovile väga lähedal, loeb ja näeb tema tundeid ja mõtteid, läbielamisi, kogemusi. Me tunneme, mida tema tunneb, mõistame teda, elame kaasa, empaatia on täies laes kogu see periood, mil Limonovi elu on heitlik, ta pole ei kuulus ega tuntud, ta võitleb ja rabeleb, et üldse pinnale jääda. Ja siis, kui Limonovit hakkab saatma edu ja tuntus, muutub ta raamatu lehekülgedel järsku võõraks, kaugeks, kellekski eemal olevaks ja mõistetamatuks kujuks. Ta kaotab poole oma inimlikkusest ja saab asemele tuntud inimese oreooli. Ühtlasi hakkab raamat kirjeldama üsna põhjalikult Venemaa poliitilisi olusid, kirjeldab Nõukogude Liidu lagunemist ja sellele järgnenud kaost, ärimeeste rikastumist, oligarhide sündi, poliitilisi arenguid ja mahhinatsioone. Raamat muutub ühtäkki poliitiliseks ja ühiskondlikuks ning Limonov, senine teksti peategelane, asetub selle taustale.

Selles mõttes näib mulle, justkui oleks ühtede kaante vahel kaks raamatut. Mind kõnetas rohkem esimene, mis kirjeldas, kuidas võimatutest oludest on võimalik välja ronida. Kuidas tahtejõud ja eemärgikindlus viivad sihile. Kuidas tuleb teha tööd, et kuhugi jõuda, tööd enda ja oma eesmärkidega. Näiteks: „pealegi on ta avastanud, et kui iga päev natuke tööd teha (aga seda peab kindlasti tegema iga päev), siis on edasiminek kindel – niisugusele distsipliinile jääb ta truuks kogu elu“ (lk 68). Kirjeldatud on tema endale kindlaks jäämist, seda, et kui ta võtab mingi eesmärgi, ei suuda ta olla endaga rahul, kui jätab selle täitmata, kui lihtsalt ei julge. Limonovi jaoks on oluline distsipliin. Uuesti tuleb see teema päris raamatu lõpus, mis kirjeldab tema vangla-aastaid.

Ma saan väga hästi aru, mis Carrère’d Limonovi juures köitis, miks ta soovis temast eluloo kirjutada. Limonov ongi vastuoluline, ja minu suur sümpaatia kuulub Carrère'le, kes ei üritanudki Limonovist luua positiivset kangelast, vaid püüdis jõuda inimese vastuolulisuseni, mitmekülgsuseni. Ja Limonovi elukäik on olnud erandlik, teistsugune, mitte ainult selles osas, mis tema elus on toimunud, vaid eelkõige selles osas, kuidas ta ise on toiminud – eriliseks muudavad hoiakud ja suhtumine, eelkõige endasse ja oma eesmärkidesse. Carrère on keskendunud rohkem Limonovile kui inimesele, kes suutis iga olukorra keerata enda kasuks, leida sellest midagi head ja väärtuslikku, mida ära kasutada. Tema vanglarežiim, mida hoiab elus ainult tahtejõuga, on sellest hea näide. Aga kas ainult tahtejõuga – võib-olla on siin aluseks ikkagi lugupidamine enda vastu? (Täpsustuseks: vanglasse sattus ta sajandi alguses seoses süüdistusega terrorismis, peamiselt ikka sellepärast, et asutas natsionaalbolševike partei, mis vastandus ametlikule võimule.)

„Igas valges, steriilses üksikkambris on televiisor, vangid võivad seda hommikust õhtuni vaadata ning see kleepjas sõltuvus muudab nad pikapeale apaatseks ja põhjustab depressiooni. Igapäevane jalutuskäik toimub koidikul vangla katusel, kuid igaühele on määratud omaette mõne ruutmeetri suurune ala, mis on üleni trellidega piiratud, ning takistamaks mõnegi sõna jõudmist ühelt niisuguselt alalt teiseni lastakse valjuhäälditest muusikat /../. Ebameeldiv jalutuskäik ei ole kohustuslik ning paljud loobuvad sellest lõpuks: nad jäävad voodisse, keeravad näoga seina poole ega saa enam kunagi hingata värsket õhku. Talvel, kui on veel pime ja kohutavalt külm, ei käi keegi väljas, ning valvurid, kellel on tekkinud harjumus minna pärast äratust rahulikult tagasi teed jooma, on väga üllatunud, kui kinnipeetav Limonov nõuab siiski jalutuskäiku /../. Kogu Lefortovos oldud aja jooksul ei jäta Eduard ainsatki päeva katusel käimata, ta jookseb mööda oma betoonplatsi ringi nagu segane, teeb seal kätekõverdusi ja istessetõuse, poksib jäätunud õhku.“ (lk 354)