Lugemise edenedes tekkis tunne,
et mingi osa sellest loost oleks justkui tuttav – et siis see, kus üks
jutustaja räägib oma vanavanemast; midagi sarnast oli sama autori loos
„Tongtong’s Summer“, kus siis vanaisale muretseti kaugjuhitav hooldaja. Käesoleva
loo maailmas on veelgi enam kõiksugu tehnikamõnusid, mis teevad üksikisiku elu
üha mugavamaks. Ja sellega süvendavad indiviidi üksindust (et olla normaalne,
tuleb kogeda ebamugavusi?).
Lähituleviku loo paralleelne pool
on lähiminevikust ja Alan Turingist ning arutles sellest, millal võiks
tehisintellekt olla inimestega võrdne. Või – kui masinad oleksid inimestega
samaväärsed, miks nad siis peaksid üldse inimsarnased olema. Kui arvuti
kirjutaks Shakespeare’i väärilise soneti, oleks see niisugusena mõistetav
teisele samaväärsele nö tehisajule (ja kui tehismõistus kirjutaks niisuguse
soneti, ehk oleks esteetika mõõdupuu inimmõistus vähe teistsugune).
Omaette pärliks loos on see, et
kui Turing oleks suutnud luua masina (no vaevalt et tehismõistuse), mis suudaks
osaleda inimkõnes, siis millised oleks nendevahelised vestlused – teades
Turingi elutraagikat jne. Võrdlemisi … masendav.
Tegelikult päris hea tekst,
kergelt masendav ja mänguline ning ka näpuotsaga kõvaulmet.
„Alan: Alec proved to the police, with this story, that there is no perfect sequence of instructions that could tell the machines and humans apart infallibly. Do you know what that means?
Christopher: What does it mean?
Alan: It means that it’s impossible to find a perfect set of mechanical rules to solve, step by step, all the world’s problems. Often, we must rely on intuition to knit together the unbridgeable gaps in logical deduction in order to think, to discover. This is simple for humans: indeed, often it happens even without conscious thinking. But it’s impossible for machines.“ (lk 45)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar