Kindel lugemissoovitud neile,
kellele meeldib vähe teravam kirjandus. Julmad anekdoodid, must huumor, miks
mitte ka halva maitse litakad. Sest noh … kirjutamine peab olema põnev ja
ettearvamatu.
Need ühe- kuni mitmeleheküljelised
tekstid on niivõrd intensiivsed, et seda proosakogu lugesin vast üle nädala (ja
oli ka vaikne uitmõte pooleli jätta, aga siiski ei raatsinud). Ja kas need
tekstid just naerma ajavad … aga mingi veidra hea tunde tekitas nende lugemine
küll – mitte et siin oleksid kergestiseeditavad ainesed või nii (ehk sellevõrra
on kerge sarnasus Harmsiga, võid ju naerda küll, aga tegelikult lähtuvad
tekstid masendavast ja jõhkrast reaalsusest – kuigi näiteks Kereti lood
lähtuvad sellest veidrast militaarsest heaoluühiskonnast, mitte Harmsi
stalinistliku fassaadi tagahoovist).
Sel aastal on Loomingu Raamatukogu
päris meeldivalt üllatanud – Vadi, Kandre ja Mda; eks omal moel on tarvilikud
ka Kasemaa ja Wallace. ERR kultuuriportaal on avaldanud reklaamiks Kereti ühe jutu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar