Lugesin ausalt raamatu kaanest
kaaneni läbi. Minu jaoks vast huvipakkuvam on tõlkija pikk järelsõna, mis
kirjeldab Seferise elu- ja loometööd, ning täiendab igati teadmisi maailma
kultuuriloost. Päris üllatav on avastada, et Seferisest on eesti keeles
kirjutatud alates 1960. aastatest (no kui talle Nobel määrati) – kas siis
põhjuseks tutvustada hellenistliku kultuuri, mis oma juurtega on omakorda
euroopaliku kultuuri alustalaks? Igal juhul, järelsõna järgi paistab Seferis
olevat kenasti klassikalise modernismi esindaja; seda enam, et ta tõlkis kreeka
keelde Elioti jt, ning suhtles mitmete modernistlike staarluuletajatega.
Mis viib paratamatult mõttele, et
see osa modernismist (Eliot, Pound jne) on puhtalt elitaarkultuur, mille
nautimiseks peavad olema kõiksugu klassikalise kultuuri registrid juba
emapiimaga omandatud. Nii ei saa öelda, et Seferise tõlked oleksid minus just
erilist härdust või meelteteravust tekitanud, vast emotsionaalselt kerkisid
minu jaoks esile „Hooramise deemon“ (no muidugi, kõmu!) ja „Agios Nikolaose
kassid“ (näide ehk vähe tuttavamast luulekeelest).
Aga eks niisugune tõlge on
kahtlemata oluline eesti kirjanduskultuuri rikastamiseks, selles pole
küsimustki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar