Midagi Atwoodi „Teenijanna loo“
austajatele, aga veidi teistmoodi ja võikamas võtmes. Selles düstoopias
hukatakse naisi, kes soovimatute laste vältimiseks teevad aborti. Mis tähendab,
et naisi hukatakse hulgi ja üle Ameerika kantakse neid hukkamisi otseülekandes
kõigi kodudesse – ning nende vaatamine on enamvähem kohustuslik.
Loo peategelaseks on neiu, kelle
ema on korraga kaotsi läinud – kas on hukkunud kusagil või liitunud
põrandaaluste naisorganisatsioonidega või midagi juhtunud midagi veel
koledamat. Probleem on siis selles, et kui avalikult hukatute tütardel on
vähemalt võimalus oma emade vigu parandada ja astuda näiteks viljakasse abiellu
mõne lihtsama töö tegijaga, siis teadmata kadunud emade tütred on kahtlane
element ja parim, mis võiks neis tulevikus oodata (ükskõik kui riigitruud nad
ka südames on), oleks olla ametis laste sünnitajatena. Seega peategelane loodab
vähemalt näha mõnelt mujal toimuva hukkamise ülekandest, et tema ema hukatakse,
aga ei, seda õnne tal ei ole. Ja tulevik on seetõttu vägagi tume.
Nagu näha, on mõningaid sarnasusi
ja erinevusi Atwoodi romaaniga. Erinevuseks on muuhulgas see, et eksisteerivad
mingilaadsed pered, aga samas see hukkamis-ülekannete vaatamise (peategelase
kodukandis on need ühel staadionil, kuhu kohalikud peavad seda vaatama tulema)
kohustus-meelelahutus on üsna otsekoheselt jõhker; eks autor kirjeldab ka üsna
pikalt seda, mil viisil avalik hukkamine toimub. Ja siis see ajupesu, millega
maast-madalast üles kasvatakse … nojah (tõele au andes on peategelase vanemad
vähe teistsugusest generatsioonist, lapsed on üles kasvanud sellise
televisiooni maailmas). Eks see selline šokitekst ole, ka esmatutvus Rickerti
jutuloomega polnud just kergete killast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar