Paistab, et Vadi jätkab „Neverlandi“
lainel ning püüab omal moel üldistada seda 21. sajandis elamist. Sellest
raamatust ei kooru küll tammsaarelikku või kivirähklikku laia tähendusvälja,
sest juba teose pealkiri … nullib sellise võimaluse – igasugune positiivse
programmi puudumine toidab vaid intellektuaalset nihilismi. Mitte et see kuidagi
taunitav oleks, kaugel sellest.
Mingil moel võiks seda
tekstikogumit nimetada fiktiivseks kohapärimuseks – kuigi, kas koht kui selline
on siin tingimata oluline, tegelased on lihtsalt piiritletud ühe kindla kohaga,
kus siis minajutustajast kroonik püüab nende eludest jutustada, sekkudes rohkem
või vähem toimuvasse (nojah, kroonikul võiks olla laiem silmaring, rohkem ühiskondlikke
üldistusi; mõelda vaid, millist ebainformatiivset juttu oleks võinud Läti
Henrik samal moel ajada). Samas ei saa öelda, et kroonik esineks kõiketeadja pilguga,
see häda ja vaev, mis siit lehekülgedelt vahel vastu vaatab, lähtub ikkagi
kroonikust endast (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne) – mis võiks muidugi
nullida selle kroonika pealkirja paikapidavuse. Kuigi, kas peaks.
Ühesõnaga, kohapärimus tuletab
muidugi meelde Mats Traadi „Harala elulood“. Aga … Vadi raamat liigub ikka elu
mõttetuse lainel, kus inimeste hädasid põhjustavad lapse või lemmiklooma sarnane nimi või eksnaise silikoonrindade eest õiglane tasumine. 21. sajand ja
heaoluühiskond ning sellega kaasnevad elulised mured, eksole. Ehk siis üksildus
ja kontaktivõimetus (või siis inimliku suhtlemise asemel suhtlemisõpikute ja -koolituste
mudelite kasutamine).
Aga jah, midagi mustema huumori
sõpradele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar