Swanwicki lugu on õigupoolest
jutustamise stiilinäide – autor nimelt kirjutab lugu tagurpidi ehk algab mehe
surmaga ja lõppeb aastataguse surmaotsusega, muidugi, loo lõpust alguseni
jutustamine pole teab mis ilmaime, aga autor teeb seda veidi keerulisemalt kui
tavaliselt: erineva pikkusega lõigud muidugi signeerivad erinevaid sündmusi,
aga Swanwick on seda veel täiendanud – ka lõik ise kulgeb lõpust alguseni ning
see on juba keerulisem kirjutamisvõte kui muidu.
Iseasi, kas selline kirjanduslik
tour de force jutu sisulist külge kuidagi parandab, ka selle teksti puhul on
sisu vormiga kas võrdne või jääb allagi – aga noh, tore narratiivne jõuproov
ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar