Hoiatuslugu sellest, kui
tehisintellekt hakkab ehitama ise (enda tarvis vast mitte) roboteid – sest ta
isegi tahaks olla robot, kel puuduvad igasugu inimlikud kartused ja piirangud. Nojah,
tehisintellekti inimesest kaaslane pole sellisest isetegevusest üleüldse
vaimustunud ning kaitseks võtab ette õige drastilise meetme. Kuid inimajust kümme
korda kiirema ajutegevusega tehisintellekt pole ka just rumal, eksole, ta on
inimese võimalikku käitumist ette näinud.
Et tegevus toimub mingit kuulaadset
taevakeha uurides, võinuks see jutt pigem kuuluda Strahani eelmise aasta
antoloogiasse „Mission Critical“ – kus muidugi on samas ilmunud üks minu poolt
lugemata Wattsi tekst (noh, tegemist on autoriga, kelle tekste esmajärjekorras
just ette ei võta). Igal juhul tubli tükk kõvaulmet, kus robot on küll sündmuste
keskmes, aga ta siseilm jääb Prasadi kombel küll peaaegu käsitamata. Kuid see-eest,
milline kammerlik ulmeõudus, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar