Kõomägi proosaga pole ma senini õieti ühele lainele saanud, nii ka see lühijutukogu tekitas pigem vastakaid tundeid. Ühelt poolt intrigeeriv lähenemine (ainult teatud pikkusega jutud; ühe jututsükliga ta küll hiilib sellest mööda), teiselt poolt … nende lühikeste juttude vaimukus näib mulle pigem odava populaarsuse tagaajamisena. 24 tekstiks (õigemini küll 22, kuivõrd on see 3 jutuga tsükkel) vajalik inspiratsioon näib minu jaoks muidugi meeletu kogus (lisaks siis see õigele pikkusele timmimine), aga samas see juttudes avanev maailm … on kuidagi kõigile meeldida püüdev - ja niivõrd lai skaala on kitsama moraalse skaalaga lugejale mitmel puhul ärritav.
Muidugi võib mõelda, et kõik need eneste ja Teiste kujutamised tuleks võtta läbi kõikehõlmava irooniaprisma (või must huumor vms), ning autor on lektor, moraalselt lugejast (s.t. minust kõrgemal). Mida on muidugi keeruline omaks võtta, sest “mina, see on maailm”. Eksole.
Ja no naistegelaste siseilm. Jällegi, seekord eneseiroonia meesautori kujutluslaadi asjus? Ei tea, igatahes on mitmeid hetki, mis jäävad minu jaoks hea maitse piirile kõikuma ja tekitavad piinlikkust.
Muidugi, normaalne kirjandus võikski olla mitmeti tõlgendatav (“aga ikka minu moodi”), seega oleks justkui võimalik rakendada erinevaid lugemismudeleid … aga seekord jäid need minu peas krigisema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar