Kui eelmine raamat tekitas tunde, et annan autorile veel viimase võimaluse ja kõik, siis see romaan justkui lepitas ära. Kui võttagi rahulikult meelelahutusena, siis on päris lahe ja nalja saab. Hakkasin mõtlema, et mis kahe eelmise raamatu puhul häiris ja leidsin, et kummaski tegeldi miski välisvaenlase tekitatud jamaga (eriti jabur oli see “Musta missa vandenõu” puhul), siis seekord pole ei tatarlasi ega sakslasi ning leitnant Ivašov peab lahendama puhtalt kodumaa juurtega hullu kuritegevust (väike miinus, et raamatul seos esimese romaaniga, aga eks see ole maitse asi).
Sest tsaarilt on varastatud meistrite loodud lendava laeva joonised ning nagu miilits avastab, siis see polegi mingi umbluutamine - kuivõrd tsaar demonstreerib mudellaeva lendu (jajah, hiljem on see oluline). Pikaks ajaks jääb arusaamatuks, kes ja kuidas need joonised näppas, ning miilitsajaoskonna õuduseks saavad bojaarid käsu omakorda alustada paralleelset uurimist ning tulemuseks on tohuvabohu. Kuid võimalikud tunnistajad surevad ning tsaarilgi tuleb kogeda lähedase kaotusevalu; üleüldse läheb miilitsa juhtkonnal olemine õige hapuks ning lisaks bojaaride vandenõule seistakse peagi vastakuti kurikaelte kurja kambaga.
Eks lugejana tahaks juba raamatu esimeses pooles vahel koputada miilitsaleitnandi õlale ja osutada millelegi olulisele, kuid eks see ole osa comic fantasy võttestikust ja eks igal tegelasel ole omad nõrkused. Muidugi, see lendava laeva idee on võluvalt totter, aga jällegi, sellise maailma värk. Vene olemust saab siin laialt analüüsida, kõik see tsaari ja rahva ning vendluse ja rumaluse teema ja mis veel iganes.
Paistab, et Marge Nelk on teinud eriliselt lummava kaanekujunduse (suur pilt), paremgi veel kui avaraamatu oma (rääkimata siis teise romaani üsna õnnetust külalisesinemisest). Hea, et kirjastus aegajalt Nelgiga kaubale saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar