Sünge lugu planetaarvaatlusgrupist, mis jõuab planeedile, kus neid ootab õige näotu mõistatus. Planeet kihab elust ja seal on koguni humanoidid. Õige kiviaegsed ja kriipsujukulikud, aga kolonisaatoreid nad ei karda, pigem saadavad neile hoiatuse, et sellelt planeedilt need enam ei lahku. Näib vähe naeruväärne, et sellised haledad humanoidid ähvardavad end planeedil kindlustanud teadlasi ja eriväelasi, aga noh, päris tähelepanuta ei saa seda jätta ka. Ning kahtluseussid närivad …
Ehk jälle retroulme, kus omamoodi huvitav on vaadata autori visiooni tulevikutehnikast, mis lähtub tema enda kaasaja arengutest. Aga seda on muidugi raske ette heita ning loo plussiks ongi pigem kurjakuulutav atmosfäär ehk siis kohtumine tundmatuga, mis pole üldse selline, nagu planetaaruuringute grupp on seniste aastakümnete jooksul kogenud. Igal juhul, paistab, et peagi on ilmumas järjekordne Simaki tõlge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar