Tegu on siis Läti debüüdiauhinna võitnud teosega ja tuleb tõdeda, et lätlastel huumorimeelt jätkub - seda heas mõttes. Eks Eestiski võiks auhinnata Janar Ala teoseid, autorite lähenemised oma loome ilmutamisel pole just ülemäära erinevad. Aga kes teab.
Ehk siis tegu oleks justkui mõttepäevikuga, mida võiks kohata blogides või miski tegelase Facebooki uudisvoos. Mõte jookseb, aga mitte just sirgelt (all toodud näited on küll lühemad ja selgemad kui muidu), ning see vist ongi oluline ja teatud viisil universiaalnegi - tegu on küll Läti ainesega, aga niisugune elukogemus võiks olla vast iga (humanitaarlasest) eurooplase taagas. Ja ega kõik pole lõputu pulliviskamine, taustal on ka süngemaid noote.
Veider, et peale Sirbi (ja FB Lugemise väljakutse) pole sellest kusagil mujal kirjutatud. Võiks.
“Mulle kirjutas siin üks võõras inimene: “Tere!” Mõtlesin korraks, vaatasin ta pilti. Intelligentne inimene. Mõtlesin, olgu, tere sulle ka. Vastasin lakooniliselt: “Tere!” Ootan värbamist. Tõsi, kiretult. Ma ju tean, mida mul on vaja ja mida mitte. Kui oleks olnud vastassoost, ajanuks ma kõrvad rohkem kikki. Äkki mõni ekslev orifleimist. Kuid dialoog sellega lõppeski. Ta ei öelnud enam poolt sõnagi. Näiteks nägin videot, kus kalafarmis “lüpstakse” tuura, et saada kalamarja - niimoodi võib kala toota marja mitmeid kordi, mis on rahaliselt tulus. Torgatakse ettevaatlikult kõhtu augud ja pigistatakse kalamarjad välja. Sellest saan ma isegi aru. Aga sellest “Tere!” ja vaikusest - sellest küll mitte. Ja ärge küsige.” (lk 22)
“Üritades mõista muinasloolise kulli Turuli rolli Ungari mütoloogias, kuid sisestades seejärel otsingusse Epischura baicalensis ehk Baikalis elavate koorikloomade planktoni nimetuse (see tagab planeedi suurima mageveekogu vee hiilgava läbipaistvuse), saavutan juhuslikult dadaismi uue taseme: Google küsib häbelikult, ega ma robot ei ole. Muud selgitust tal polnud.” (lk 134)
“Eile Budapestis panin televiisori käima ja meie enda muusikategelaste kloonide ja TV Paprika (mitte Tinto Brassi oma, vaid maitseaine) vahelt leidsin äkki imelise kanali animatsioonidega. Alguses lendasid seal kaks lindu, siis kohtusid kaks kala, kes hakkasid kukerpalle viskama, mõne aja pärast hakkasin ette nägema nende trajektoore. Siis ilmus animeeritud merihobu, kes liigutas oma uime ja ujus kiiruga edasi, silmakesed pilkumas. Siis tegi kiil tiibade pööreldes hommikuvõimlemist, siis sõitsid kaks rongi, millest üks vedas teemantsõrmust ja teine hiiglaslikku torti! Ligi tund aega ei suutnud ma oma silmi eemale saada, hüüdes valjusti: “Hei, vaata, mäger! Vaata, kärbes ilmus!” Tuli välja, et see oli telekanal imikutele. Vähemalt tund aega järjest oli mul kõik selge ja oli kerge olla.” (lk 139)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar