Üllatusega avastasin Sulepuru blogist, et see lühiromaan on nüüd raamatukogust saadaval ja eks uudishimu sellise nüüdisulme fenomeni vastu sundis seda ka laenutama. Tulemuseks siis kaks päeva mõnusat lugemist.
Sest Murderbot on päris hea meelelahutus: tegemist poolinimkloon-poolrobot turvarobotiga, mis on häkkinud endale vabaduse omanikfirma rakmetest ja soovib teha vaid minimaalsel tasemel “palgatööd”, et muul ajal saaks omaette jälgida teleseriaale. Ainult et järjekordsel töömissioonil läheb tellijatel jalgealune väga kuumaks, sest Murderbotile määratud planeediuurijate grupp (vähe erinev hiljuti loetud Simaki lähenemisest; siin on see puhtalt äriline tehing, kus uurijad saavad kompaniilt nö kogu paketi; muuhulgas siis turvaroboti iga kümne inimese kohta) satub sellist planeeti uurima, kust oleks oodata hoopis teistsuguseid kasumeid - ja mille nimel on siis keegi valmis kõiki planeediuurijaid koos turvarobotitega rajalt maha võtma. Murderbot pole sellisest võimalusest kohe üldse mitte vaimustunud, sest nii kaotaks oma salajase iseseisvuse … ning ellujäämise nimel peab ta omale määratud uurijatega koostööd tegema. Millel on muidugi omad tagajärjed.
“Gurathin turned to me. “So you don’t have a governor module, but we could punish you by looking at you.”
I looked at him. “Probably, right up until I remember I have guns built into my arms.”
With an ironic edge to her voice, Mensah said, “There, Gurathin. It’s threatened you, but it didn’t resort to violence. Are you satisfied now?”” (lk 107)
Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga ehk siis vähe ülbe robot, mis ei taha tolereerida miskit inimjama … väljaarvatud teleseriaalide vormis (kus pole küll liialt palju kehalisi tundlemisi, sest see jätab ta täiesti külmaks). Murderboti nimi on selle olendi eneserefleksioon - kuivõrd tal pole turvarobotina just kõige puhtam minevik (põhjuste üle võib muidugi vaielda); seega üpris tihti jõuab ta olukordadele reageerides selleni, et tegelikult võiks ta üpris massimõrvarlikult reageerida, kuivõrd ta kord on juba nii käitunud. Aga … ta ei tee seda. Ja ta ei unista ka inimeseks saamisest või ühiskonna liikmena võrdsetest võimalustest (a la Ann Leckie või Becky Chambersi … olendid), ta lihtsalt tahab, et ta rahule jäetaks ja lastaks teleseriaale jälgida. Nagu me kõik sisimas soovime.
“What was I supposed to do, kill all humans because the ones in charge of constructs in the company were callous? Granted, I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.” (lk 116-117)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar