Tekst oleks justkui segu “Nor Limestone Islands” ja Monty Pythoni helgemast huumorist. Kaks keskealist meest lähevad jalutama oma naabruskonda ja avastavad seal kummalised poepidajad ja teenustepakkujad, kes justkui võimelised õige veidraid tellimusi täitma. Aga kuidas küll? Laffertyle omaselt (nii vähe kui teda lugenud olen) pole see tegelastele just kõige põrutavam sündmus - lihtsalt midagi, millest võiks siiski aru saada. Aga kui ei selgugi, saab kõrtsis ikka õlut edasi juua.
Lihtne oleks öelda, et absurdihuumor, aga see on kuidagi poolik absurd … nö vaid ühel poolel, teine pool püüab olla ikka mõistuspärane (uustulnukad vs kohalikud) - mitte et see suuremat paneks kukalt kratsima, mida need kaks kohalikku just kogevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar