Viiendas raamatus
hakkab vaikselt selguma, et millega Esimese Seaduse triloogia
lahenduse sai, ja tekitab tahtmise uuesti uurida esimest ja teist
raamatut, mõistmaks paremini, kust küll pärinevad need tegelased,
kes selle teose peaosades möllavad. Kuigi – siin pole otseseid
peategelasi ja lugedes pani kõvasti kukalt kratsima (täid, kirbud,
vitamiinipuudus, hajameelsus?), et miks on raamatu tagakaane
reklaamlauses juttu kolmest mehest (noh, peale lugemist pakuks
spoilerina, et... Craw, Calder ja Gorst? Nendega nii algab kui lõpeb
raamat.). Üleüldse paistab, et esimese kahe raamatu lindpriide
kambale sai liialt vähe tähelepanu pööratud; sealt on pärit
tervelt kolm tüüpi, kes vägagi eksisteerivad käesoleva raamatu
sündmuste tulipunktis.
Aga jah, selle
teose tegevuse saab kokku võtta ühe lausega: toimub (järjekordne)
otsustav kokkupõrge Põhja ja Uniooni armeede vahel, ja võitjaks
(või õigemini mingigi kasu saajaks) osutub hoopis... keegi kolmas.
Mehi langeb jubedates tapatalgutes mõlemal poolel kui loogu, tehakse
vapustavaid või mõttetuid kangelastegusid, kuid peamine võitlus
käib hoopis kõrgemates sfäärides ja seal ei lahene midagi. (Kui
nii võtta, siis võiks Abercrombie jäädagi lõputult lüpsma seda
närust maailma, miks peaks sajandite vanune ilmavägevate status quo
mõne kümnendiga lahenduse leidma? Või kas üldse ongi olemas
tolkienlikku lahendust?) Et siis pea 500 lehekülge ongi sellest,
kuidas armeed kogunevad lahingutandrile ja siis sellele järgnevad
paar päeva verdtarretavaid mikro- ja makrovaadetes lahinguid, ning
seejärel intriigitsemine laibaväljal.
“Tunny rubbed at his tired eyes with finger and thumb. How often had he had to explain this to a set of recruits? 'Look. You think how stupid people are most of the time. Old men drunk. Women at a village fair. Boys throwing stones at birds. Life. The foolishness and the vanity, the selfishness and the waste. The pettiness, the silliness. You think in a war it must be different. Must be better. With death around the corner, men united against hardship, the cunning of the enemy, people must think harder, faster, be... better. Be heroic.'He started to heave his packages down from his horse's saddle.'Only it's just the same. In fact, do you know, because of all that pressure, and worry, and fear, it's worse. There aren't many men who think clearest when the stakes are highest. So people are even stupider in a war than the rest of the time. Thinking about how they'll dodge the blame, or grab the glory, or save their skins, rather than about what will actually work. There's no job that forgives stupidity more than soldiering. No job that encourages it more.'” (lk 130-131)
Tegelasi on siin
raamatus palju ja õnneks on avalehtedel toodud välja tegelaste
nimestik, tõsi küll, nii mõnigi nimekirjaline on tekstis vaid
illustreerimaks seda, milline mõttetu või juhuslik surm võib
inimesi sõjategevuses tabada (eks lugejat hoiatav see ole, kui
peatükis ilmuvad hoopis uued jutustajad – eks see kindel märk
ole, et peagi ootab teda õnnetu lõpp; lahingustseenides läheb see
omamoodi telefonimänguks, kus jutustaja tapja saab oma “15
sekundit jutustamiskuulsust”, et omakorda langeda jne jne).
Vaatenurki on
reameestest juhtideni, vast sümpaatsemad on põhjalaste sõjavana
Craw ja Uniooni sõjavana Tunny, üks kui vanakooli sõnapidajast
sõjamees ning teine teeneline nahahoidja ja sahkerdaja. Autor pole
vast suuremat vaeva näinud sellega, et kadunud Bethodi nooremat
poega Calderit sellise... võrdlemisi ebasümpaatse intrigeerijana
kujutada, tüüp ongi enamvähem sitapea (aga samas, finaalis on ta
osaline nii mõneski üllatuses). Eelmise raamatu Sipani lõbumaja
häbiväärses episoodis vastu pead saanud Gorst on nüüd pooleldi
maniakaalne sõjamasin, kes tahab kuninga juurest Põhja kampaania
juurde pagendatuna häbi maha pesta, ja see paiskab teda meeletutele
vägitegudele, olles sellega “süüdlaseks” nii mõnegi
sümpaatsema põhjalase langemises (kuigi ta on määratud vaatlejaks
ega tohiks otseses sõjategevuses osaleda; nii ta kirjutab iga päev
majesteedile ülevaateid olukorrast rindel – need kirjad ilustavad
reaalsust üpris... tugevasti). (Omaette teemaks on, et kuidas ja kes
ajalugu kirjutavad.) Nojah, Gorstita oleks Uniooni väed pisut hädas.
Üks võimsamaid
(enda arvates) intrigeerijaid on Uniooni armeede juhataja admiral
Kroy värskelt abiellunud tütar Finree (kellesse on lootusetult
armunud neiuhäälne Gorst, eks osaliselt armuvalu põhjustagi mehe
sõgedust lahinguväljal), kes oma tegemistega tahtlikult ja
tahtmatult muudab sõjategevuse käiku ja Uniooni võimusuhteid.
Eelmise raamatu üks peategelasi Caul Shivers on siin
kõrvaltegelasena vägagi nähtaval kohal, omamoodi kui surmaingel,
maapealne the Great Leveller (miks eestikeelses tõlkes on ta nimi
vaid “Judin”? Et “Caul Judin” oleks liialt poeesiavaba? Näis,
mis selgub Judin-Shiversiga kolmandas raamatus).
Ja veel ja veel nii
mõndagi, paistab, et üks hetk võiks käes hoida kõiki neid kuut
raamatut, et toimuvast ja tagapõhjast paremini aru saada – ka siin
raamatus tegutseb taustal Gurkha tegelinskid, kuid samas pole
lausetki sellest neetud pangast (mis on ehk Bayazi üks
käepikendus?). (Ja mida küll tegi Ishri Osrungiga?) (Paar korda
leiavad mainimist ka Murcatto tegemised Styrias, on võimalik, et
tulevikus läheb Unioonil temaga madistamiseks – neljandas raamatus
oli juttu, et Unioon ei saa jõuga Styria asjadesse sekkuda, kuna
käed on mujal seotud; noh, nüüd sai Uniooni relvajõud vabamaks ja
Tunny oma uute kamraadidega alustab retke Westporti.)
“'Where's Whirrun?''Never fear!' And he came shouldering through the wet and unhappy throng. 'Whirrun of Bligh stands among you!'For reasons known only to himself he'd taken his shirt off and was standing stripped to his waist, Father of Swords over one shoulder. 'By the dead,' muttered Craw. 'Every time we fight you're bloody wearing less.'Whirrun tipped his head back and blinked into the rain. 'I'm not wearing a shirt in this. A wet shirt only chafes my nipples.'Wonderful shook her head. 'All part of the hero's mystery.'” (lk 379)
Abercrombiele
omaselt on lugu üleujutatud kõiksugu tegelaste isiklikest
vastuoludest, mis on neile vaat et tähtsamgi kui unionistidest või
põhjalastest vaenlaste hävitamine – ambitsioonid, edevus, inimlik
rumalus või lihtsalt ärategemine, kõik need on olulisemad kui nö
suure ülesande täitmine. Kuigi jah, aegajalt segab sellesse
vaenusegadusse lahingutegevus... mis omakorda võib isiklike
vaenlaste (või ka liitlaste) hulka natuke vähendada. Et põhjalased
on nö eksootilisemad ja muidu kurjade mordadega, siis seal leidub ka
värvikamaid tegelasi, nagu näiteks legendaarne Whirrun või siis
metslaste hiiglaslik kuningas (mis küll sai Aliz'st?); unionistidest
tegelaste kanda jääb rohkem selline küüniline või must huumor
inimliku rumaluse teemadel. Paratamatult ei sobi see raamat
positiivsete kangelaste kummardajatele – siin pole kedagi, keda
imetleda. Igal juhul, lugedes igavus ei kummita.
“'What kind of a fucking wizard are you?''The kind you obey.'” (lk 484)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar