02 oktoober, 2015

Andy Weir – Marslane (2015)


Lugu, mis peaks süstima positiivsust ja õppimissoovi. Ja usku inimeste ühtekuuluvustundesse. Ära anna alla, kui oled isegi surmasuus. Ära anna alla, kui sind tabavad erinevad ebaõnnestumised või õnnetused. Hoia sihti silme ees ja tegutse selle nimel, ükskõik millised vastulöögid tabavad. Hoia pea selge ja natukenegi rõõmsat meelt.

Raamatu sisu on vist mõttetu ümber jutustada. Marsi-missioonil juhtub õnnetus ja vastavalt reeglitele jäetakse maha surma saanud kaaslane. Ainult et... peagi selgub, et polegi surma saanud, lihtsalt skafandri süsteemid said kahjustada. Mees teab, et mitme aasta pärast tuleb Marsile uus missioon. Ja kui päästmine kasvõi kohe käivituks, võtaks selle saabumine ikkagi üle aasta aega. Tema hakkab... kartuleid kasvatama.

“Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et ma olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.
Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.
Mnjah. Olen omadega perses.” (lk 15)

Okei, selge see, et juhtub enamat kui eksperimentaalne kartulikasvatus. Millal lugu täpselt juhtuda võiks, ei oska öelda – millalgi lähitulevikus. Igal juhul on see kolmas Marsil käik, kus inimesed planeedi pinnal seiklevad. Ja mitte ainult lühiajaline külastus, sel missioonil oli plaanis mitmeid päevi kohapeal elada, katsetada ja proove võtta (ent tuli liialt tugev torm ning meeskond otsustas missiooni katkestada – ning lahkumise tohuvabohus juhtuski Markiga õnnetus). Seepärast on siis Markil kõiksugu tehnikat käepärast, et Marsil kuidagi ellu jääda – kuukulgurid ja Marsi-maja ning kõiksugu eluks äärmiselt vajalikku tehnikat. Ja et tegemist botaanikuga, kel oli algselt oma katsetuseks natuke mulda kaasas... saab ta nüüd sisetingimustest kartulikasvatust proovida (hea küll, tobe on seda potipõllundust järjekordselt esile tõsta).

Eks siin raamatus on küllaga kõiksugu Marsil ellujäämise (hüpoteetilisi) tehnika kirjeldusi. Et kuidas vett tekitada raketikütusest, või vastupidi, kusta raketikütust, ning sadu ja sadu muid võtteid ja viise eluspüsimiseks. Mark pole mingi kuivik-depressiivik, ta ikka püüab enda meeleolu kõrgel hoida ja on muidu noortepärane ja killurebija (muidugi, mis iganes kõlbab, et hoiduda allaandmisest). Raamatus on teisigi tegelasi, kel Markist erinevalt üsna pateetiline roll, teha omi kangelastegusid ühe inimese Marsilt päästmiseks, terve inimkond püüab aidata ja elab kaasa, iga päev on erisaade marslase käekäigust.

“Kuulake nüüd kõik: arutame seda teemat ainult näost näkku või telefonitsi, mitte kunagi e-kirja teel. Ärge rääkige sellest mitte kellelegi peale siinviibivate inimeste. Viimane asi, mida tahame, on avalikkuse surve lasta käiku riskantne kauboistiilis päästeoperatsioon, mis võib kohutavalt ebaõnnestuda.” (lk 199)

Kokkuvõttes siis, hästi kirjutatud ja kaasakiskuv lugu, kuidas vastulöökidest ja kannatustest hoolimata jalule jääda ja edasi pürgida. Tegemist pole teab mis silmapaistva kirjandusteosega, aga omal moel igati ok lugemisvara.

Mars ulmekirjanduses (üksikud on nii tehnod kui Weir, seega sarnaseid elamusi ei tasuks neist viidetest otsida): Black, de Bodard, Botond-Bolics, Bradbury, Cadigan, Egan, Heinlein, Kelly, Landis, McDonald, Pratchett-Baxter, Reynolds, Schroeder, Steele, Zelazny, Wells. Ehk on eesti autoridki midagi kirjutanud, aga hetkel ei tule ette.

Marsile reisimise küsimusi käsitleb aga selline populaarteaduslik teos.

Kommentaare ei ole: