Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.
Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.
“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar