Teksti ennast lugedes on muidugi selge, et Aino koos oma üksikvanemast emaga peaksid olema küla kehvikud. Mõelda vaid, külas elav üksikema lapsega, kelle varanduseks on kass ja koer ja kana - ja neist ainult kanast on mingitki kasu, et kasvõi toidukorda täiendada, peale üksikute munade saaks selle viimaks maha lüüa ja nii mõnusamalt täita paar toidukorda.
Aga vaatad pilte ja üllatud: elatakse korralikus ja puhtas kivimajas. Ainol on seljas kena sinine kleit ning jalas valged sukad, ja köögis paistab toiduaineid jaguvat. Kes küll on see üksikvanem? Õpetaja või vallaametnik? Või on tegu illustreerija omaloominguga?
Lugu ise on muidugi kergelt psühhedeeliline, kus kõiksugu linnud ja loomad on õige suhtlusaltid. Või toimub see Aino peas? Ehk ongi see Aino unenäoline ilm, mida rikub tüdruku näljatunne (ehk siis muna kaotamine)? Ja miks see tekst nii populaarne on?
3 kommentaari:
ANDREI TARKOVSKI "MUNA"
Avastseen. Varakevad, taluõu, hall taevas, vaikus. Maja ees lakub kass laisalt tagumikku. Kuudi juures haigutab koer. Vana, veel raagus kask õõtsub tuules. Kase otsa lendab harakas, pool muna nokas, ja kukub seda kädistades sööma.
* * *
Flashback. Pliidi all põlevad praginal kuusehalud. Tuleb naine väikese plikaga, kes elevusest kepsutab. Naine võtab kopsikuga pangest vett ja valab selle potti, siis võtab lapse käest muna ja paneb selle patta. Kaader: pada pliidi peal. Vesi alguses aurab, siis hakkab ajama pisikesi mullikesi ja lõpuks tormiliselt keema. Naine tõmbab paja pliidi serva poole.
* * *
Kaader: kana tagumik altpoolt (filmitud uuenduslikul viisil, kasutades pesana läbipaistvast plastikust kaussi). Kana niheleb, siis väljub tema seest plumpsti! muna. Kana kukub erutunult kaagutama ja jookseb minema.
* * *
Yleni valgesse riietatud plika istub luitunud pingi peal, muna käes. Viskab sellest tykikesi kassile ja koerale. Siis paneb muna pingile ja jookseb minema. Kaamera keskendub kassile ja koerale. Need istuvad ja jõllitavad pingsalt muna, kuid kumbki ei julge sellele lähemale minna. Yhel hetkel võpatavad. Siis kostub eemalt valgesse riietatud plika rõõmsat häält, mis muutub järjest valjemaks, äkki aga vakatab.
* * *
Flashback: hämar laut. Uksest astub laisalt sisse kass. Näeb muna, taob seda paar korda käpaga. Lakub käppa ja läheb minema.
* * *
Lõpustseen. Kirju kana nutab õrrel, pea tiiva all. See kestab mitu minutit. Lõpuks hyyab ta ahastades: "Ma tahtsin ju kõigile vaid head!"
[braavo, sain filmielamuse]
See ei pea olema unenägu, lapsed fantaseerivad ka ärkvel olles. Vahel ka täiskasvanud. Kui ma raamatut esimest korda lugesin, oli lõpp väga kurb, et laps jäi munast ilma. Hiljem esimese klassi sisseastumiskatsetel tuli seda raamatut ette lugeda, aga selleks ajaks olin juba palju paksemaid raamatuid läbi lugenud.
Esimeses klassis pidid kõik midagi kooli raamatukogust laenutama. Ütlesin, et ma ei võta ühtegi raamatut, mul on need kõik kodus olemas. Õpetaja käsul laenutasin "Kümme kooki", sest seda mul kodus ei olnud, aga see tundus esimese klassi lapse jaoks liiga primitiivne.
Postita kommentaar