Sellelt autorilt järjekordne hea lugu, sarnaselt sellele 1937-loole õige hiinapärane, aga siiski universiaalselt kaasaelatav. Hiinapärasus seisneb siis selles, et sarnaselt iga-aastasele suurele Hiina kojurändele võiks toimuda sama ka Marsi tingimustes (kui see on kenasti koloniseeritud), aga seda iga kahe aasta tagant, kui Marsilt Maale sõitmine on vähegi lihtsam (kõige lähemal on planeedid küll iga 15 aasta järel, aga noh, maalased soovivad siiski tihedamini oma lähedasi külastada). Nii kogunevad tuhanded ja tuhanded Marsil töötajad iga kahe aasta järele ainsale aerodroomile, et saada võimalust Maale sõita. Muidugi pole aerodroomi infrastruktuur valmis selliseks ühenädalaseks hulluseks, aga sellega ollakse juba harjutud (jajah, kunagi ehitatakse uus ja parem). Et tegu on üsna ekstreemse taevakehaga, siis on loobutud piletite broneerimisest jms - reisijad ei pruugi oma lennule jõuda ja pole mõtet lennutada pooleldi täidetud kosmoselaeva. Nii siis ootabki Maale soovijaid elav järjekord.
Aga nagu ikka, eksisteerib must äri, mis pole muidugi just kõige kindlam viis soovitu tagamiseks, nagu kogevad selle loo peategelased. Kuid on veel … päikesetormid, mille puhkedes peatub sootuks igasugune kosmoses reisimine.
Ja eks kõigist neist võimalikest jamadest käesolev lugu jutustabki. Ja no muidugi võimude ükskõiksusest ja altkäemaksudest jne, mis iga suurema võimuaparaadiga kaasneb. Autor pole seda jutustanud just masendavas toonis, eks siin ole ka vaikset kriitikat kaasaegse võimu suhtes või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar