Pandeemiaproosa ehk lugu mehest, kes tellib koju valmistoitu. Kullerid on üldjuhul erinevad võõramaalased, kuid seekordne on … noh, jumal teab kust pärit. Aga teadagi, Jaanil hea võimalus tolerantne olla jne.
Paar päeva hiljem jõuab Jaan vaid unistada võimalikust tellitavast toidust, kui see kuller ongi ukse taga! Vähe räsitud sööki pakub, aga tühi kõht on kuningas. Edaspidi kuller enamvähem peatubki Jaani korteris ning kullerteenuse ega toidu eest raha ei nõua … No see toit näeb tihti kuidagi kahtlane välja, aga mis teha, käepärane.
Et Jaan töötab kodukontoris, tuleb küll kullerist tihti vabaneda, sest noh, videokoosolekutel tunnevad teised ebamugavust, kui mehe õla taga on näha sellist vähe kahtlast mordat. Ühel päeval ongi kuulda õuelt kära ning aknast välja piiluv Jaan näeb kullerit naabrinaiselt saia ära kiskumas. Vihane naaber tuleb Jaaniga õiendama ning mees avastab nüüd, millega ta kulleri puhul õieti tegu on … ja mis on selle teenuse tegelikuks hinnaks.
Tänu “Rehepapile” on kratiloome kogenud taasõitsengut, ning sedagi teksti võiks pidada dekonstruktsiooniks Kivirähki dekonstruktsioonist: nüüd saad telefonis reaalajas jälgida, kus su kratt õieti tegutseda võib. Noh, humoorikas tekst tänapäeva eluolu asjus.
Ajakirja kodulehel on üleval video sellest, kuidas autor esitab samas numbris ilmunud lugu “Meelis ja rästad”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar