Kerge sarnasus Robert Sheckley “Tont nr 5” looga - ses suhtes, et ekspeditsioon saabub uurima planeeti, mille kohta on seni talletatud vastuolulisi infokilde. Ja kohale jõudes ootavadki neid veidrad lendorava laadi olevused, kes varastavad kõike võimalikku. Aga nagu peagi selgub, on need olevused võimelised omandama ka maandunute füsioloogilisi protsesse ja mida kõik veel. Ning iseenesest algselt humoorikas tekst keerab õige õuduseks - kui vaid Lafferty kirjutaks nö horrori võtmes.
Loo teises pooles tuleb ka võimalik seletus, mis sellel veidral planeedil õieti toimub nendega, kes sinna aegade jooksul on maandunud ja millest nad ilma jäänud. Või nii.
Võrreldes Lafferty viimaste loetud tekstidega on see mõnevõrra selgem lugu, noh, seda on võimalik loogiliselt või õigemini tavapärase lugemisharjumusega jälgida. Muidugi, tegelased on siin tüüpiliselt laffertlike reaktsioonidega, mis on ühtaegu humoorikad kui ka õudustäratavad. Kokku moodustub sellest õige hea kompott.
“‘It offers no threat to human life or activity, no danger to bodily health, and only slight danger to mental health,’ the great John Chancel had written about it a century before this. ‘It has almost uniformly ideal climate, though it is not a place to generate sudden wealth. It is serene in environment and in ecological balance, and it is absolutely caressing in its natural beauty. But it does have a strange effect on some of its visitors. It forces them to write things that are untrue, as it is forcing me to do at this moment.’ That was an odd thing to write in a ship’s log.” (lk 398)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar