Charles de Lint - Südame metsad (2009)

 

Võiks arvata, et de Lint on siinse raamatu keldi ja põlisameeriklaste mütoloogiat uuesti kasutanud hiljem ilmunud jutustuses “A Tangle of Green Men”: jälle ühe põlisameeriklase selja sirgeks löömise lugu (Tommy, ehk ka Bettina) ja jälle need puuvaimud, kes/mis pole küll nii metsikud kui siinne Glasduin (ja noh, Newfordi asemel on seal muidugi Bordertowni maailm).

Nagu “Kusagil lennata”, lugesin käesolevat romaani kolmandat korda ja nagu ikka, siis esimene eestindus tundub kuidagi … parem, või lähedasem. Ja ega suurt oska lisada eelmiste lugemiskordade muljetele. Vahest mõjub ikka häirivalt see neitsi Maarja pjedestaalile tõstmine Bettina poolt (ikkagi naisalge või nii; feministlikust sisust oleks vast liig rääkida), samas muidugi see ladinaameerikalik katoliiklus paistab luterlikule kultuuriruumile kahtlemata ühtaegu veidralt paganlik ja padukristlik. 

Eks see vähe kõhklusi tekitab, kui palju vabadusi võib autor endale lubada keldi või erinevate põlisameeriklaste mütoloogiate tõlgendamisel (mitte et ma kumbagi tunneks); igatahes romaani lõpus selgub, et neist ülem on ikka Kaaren ja Varesetüdrukud (ja Margaret?), kes olid olemas juba siis kui vulkaanikoerakesed jms loodi (nojah, Varesetüdrukud käivad Tiibetis ja mujalgi, siinsed olendid on ikka väga kohapõhised - mis siis tekitab selle suure konflikti). Ja eks siingi on Arm (huvitav, kuidas seda originaalis nimetatakse?), mis muuhulgas on seotud Glasduiniga.

“Tädi Nancy lasi kuuldavale arusaamatu heli. Tema pea pöördus, pilk fikseerus ta reisijal. Ellie tardus õudusest, nähes groteskset nägu. Kõige hullemad tundusid silmad. Neli tillukest silma vaatasid kergelt allapoole ja pisut kummalegi poole küljele. Nende kohal vaatasid kaks suuremat otse talle silma. Lõpuks vaatas veel üks paar pealael üles. Igaüks neist, vaatamata oma hõbejasele võõrikule läikele, oli äratuntavalt tädi Nancy oma.” (lk 447)

Ehk eestindatud romaanide vahe on seegi, et kui eelmine oli mütoloogiliselt eelkõige faunapõhine, siis siinses müüdiajas on kogu fauna ja floora õige elav (autorile paistab vaat et valmistavat mõnu kõiksugu kõrbeelanike ja -taimede nimetamine - mis vast peaks siis lugejate kujutluspilti kõrbelikust keskkonnast elavdama). Ehk siis see romaan on vast ka enam ökoloogilise kallakuga.

Nagu eelmistes postitustes olen kirjutanud (siin ja siin), on see tekst romaanina komplekssem, aga sellega ei kaasne tingimata niisugust vallatut lugemisrõõmu nagu “Kusagil lennata” puhul; või noh, ehk ma pole nii nõudlik lugeja.