Charles de Lint - Barrio Girls (Under My Hat, 2012)

 

Esimene de Linti tekst, kus pole tugevat romantilist tooni - tõsi küll, tegu ongi nooremale lugejale mõeldud antoloogiaga, ning selle teksti kaks 15-aastast neidu alles avastavad või unistavad, mida võiks neile pakkuda mõni romantiline suhe.

Ainult et juhtub nii, et kui nad ühel ööl kõrbes uitavad, puutuvad nad kokku õela nõiaga, kes põhjustab tüdrukuid jälgiva ihukaitsja surma. Veel hullem, järgmisel päeval avastatakse, et laip on verest tühjaks imetud.

Tegemist on vampiirnõiaga!

Senised vampiirifännidest neiud teevad fänninduses omamoodi kannapöörde, ehk nüüd võiks hoopis üheskoos nõiaks saada … aga kuidas küll hävitada seda vampiirnõida? Asula ääres elab üks kummaline vanamees, kes võib olla … Igal juhul, vanamees pakub viisi, kuidas nõid hävitada.

Noh, selle looga tekib haakumisi de Linti kolme tekstiga. “Kusagil lennata” lõpus on pea samasugune soovitus, kuidas nõiale vastu hakata. “Südame metsad” ja “A Tangle of Green Men” ongi sellised kõrbest tõukuvad lood oma ladina-ameerika-indiaani müsteeriumidega. Aga mis teeb selle teksti neist kindlasti erinevaks, on see, noored tüdrukud tahavadki vampiirnõida hävitada nende ihukaitsja tapmise eest, ja selline verejanu on de Linti kangelaste puhul vähe ootamatu (mitte et ma oleks palju lugenud, eksole). Et siis selline verine muinasjutt.