Manfred Kalmsten - Lohe neelas alla päikse… (Götterdämmerung, 2023)

 

Kogumiku seni parim tekst, mis kirjutatud kliimateemalise antoloogia tarbeks, aga ei sobinud sellesse.

Jutt siis justkui tuumatalve aegsest elust, kus inimesed on regresseerunud enamvähem kiviaega; peategelase näitel siis loobutakse põllumajandusest, et elatuda vaid jahtimisest ja sellega kaasnevast rändavast eluviisist. Peategelane on noor mees, kes on peale vanemate surma jäänud üksi ning kes ei soovigi teiste inimestega kokku puutuda (ta pole neid näinudki). Vanemad veel orjasid end põllumaal, aga tema … ei taha ega oska. Ta rändab ümbruskonnas ringi, aga paistab olevat selge, et ühel kohal püsides end ära ei elata. Ja siis see päike, millest olid vanemad talle rääkinud, aga mida tema üldse näinud pole.

Ühel varaotsimisretkel satub ta aga jälgima üht inimrühma, kes paistab kaasa vedavat kolme vangi. Üks neist lüüakse peatuma jäädes maha ning … lõigatakse lihaks. Ja üht aheldatud naist tarvitatakse muul eesmärgil ning selle tegevuse pealtvaatamine tekitab peategelases korraga ootamatu iha see naine enda elukohta viia ja temaga seal kõiksugu asju teha - selleks tuleb aga naine nende käest päästa. See pole aga lihtne.

Tekst on postapo vaimus igati masendav ning Kalmsten lugejale armu ei anna. Nagu eelmistes tekstides, nii on ka siin loo kõige arukam tegelane naine, peategelane on taas selline rusikakangelane (milles küll selle teksti tegelane kõige edukam ole). Igal juhul, Kalmsteni üks paremaid tekste.

ulmekirjanduse baas