Manfred Kalmsten - … Tuli on igavene (Götterdämmerung, 2023)

 

See tekst on minu jaoks nõrk (etteruttavalt võib öelda, et minu jaoks selle kogumiku kõige lahjem lugu). Kalmsten on kahtlemata paatoslikum kui keskmine eesti ulmeautor ning koos dramaatilise tegevuse ja tegelastega võib see moodustada õige huvitava lugemiskogemuse, aga minu jaoks on see hämarulmelik tekst kaugel niisugusest sobivast segust. Sest siin on vaid … tegelase paatoslik sonimine kuskil mentaalsetes ulmades (jajah, aga lõpp. See siiski ei päästa). Niisugust asja suudan taluda või vastu võtta stseeni või peatükina, osana millestki suuremast, aga mitte terve jutuna.

Saan aru, et jutt peaks kirjeldama ühe erilise tegelase vaimseid piinasid ja meeleheidet ning jumalate käes mängukanniks olemist, aga selle lugemise / kogemise esteetilise naudingu (või noh, pigem küll katarsise) saamiseks mul küll puudub vastav soolikas (või siis, lugemiseaeg oli lihtsalt mööda). Kõik need Suured Sõnad, tabamatu püüdmine ja pagemine, Thanatos ja Eros. Oeh. Muidugi, eks tegu võib olla autori enda jaoks olulise väljendamisega, aga minu jaoks see tööle ei hakanud.

ulmekirjanduse baas