Sugestiivne nägemus Emily Dickinsoni elukäigust, mis autori tõlgenduses ongi luule. Mis Dickinsoni jaoks on luule, on vähe komplekssem nägemus. Sellel raamatul võiks olla potentsiaali nö veidrike kultusraamatuks; raamat neile, kes on Teistsugused, kasvõi introvertidele või nii.
Nagu öeldud, see on nägemus sellest kummalisest inimesest ja luuletajast (kuigi jah, autori tõlgenduse järgi ei pidanud Dickinson end sugugi luuletajaks). Dickinson on … teistsugune, ühiskondlikest normidest kõrvalseisja, ta näeb seoseid, ta hingab teises rütmis - ja lõpuks on oluline seegi, et ta sai sellisena eksisteerida (ehk viimaks tuleks tänada õde Laviniat, kes tollases ühiskonnas oli omal moel … teistsugune).
Aga nagu öeldud, see on puhtalt Fortieri nägemus, see on tema sulg, mis loob omakorda seoseid - vastavalt tema kogemusele ja ootustele (mis niisamuti leiavad teoses käsitlemist).
Igal juhul, hõrk värk. Huvitav, et kaks sellist loovisikute käsitlust (teine siis Sigrid Nunezi “Mitz”, mida ma küll pole lugenud) nii lähestikku ilmusid.
“Kuumava kolde lähedal, mille kohal ripub suur malmpott, Lavinia mõõdab, kaalub, valab, riivib, puhastab, koorib, eemaldab seemneid ja liigseid lehti, segab, leotab, viilutab, puistab, maitsestab, magustab, glasuurib, lisab soola, vürtse, kaneeli, koriandrit ja muskaatpähklit, kastab, jahutab, sõelub, niisutab, vahustab, klopib, purustab, tambib, määrib õliga, hautab, marineerib, sõtkub, vormib, jahvatab, lahjendab, lõikab, hakib, küpsetab, pruunistab, peenestab, röstib, säristab pannil. Ta pole kunagi unistanud mustkunstnikuks saamisest. Milleks, kui saab olla nõid?
*
Lavinia koob kindaid ja salle, tikib taskurätte, parandab seelikuid, õmbleb põllesid. Emily teeb vastupidi. Sedamööda, kuidas õde neid endale selga laob, võtab Emily end oma toas alasti. Kõigepealt koorib ta maha eelarvamused ja viisakusreeglid, siis Jumala ja Tema saatjaskonna, külaskäigud, kohustused ja naeratused. Varsti ei jää tal üle muud kui ka nahast välja tulla ja peegli ette astuda, kust vaatavad vastu hambad ja väljaulatuvad roided - väike lumivalge luukere.” (lk 72)
“Maailm. Maailm on väike nagu apelsin. Ta on uskumatult keeruline ja samas täiuslikult lihtne. Maailma saab sõnadega asendada, taasluua ja hävitada. Ta on olemas akna taga, ehk siis teisisõnu, teda ei olegi olemas. Olemas on küünlaleek, koer tema jalge ees, puuvillased linad, sõnaraamatu lehtede vahele laotatud jasmiiniõied, mis magavad sõnade “jalutuskäik” ja “joovastus” vahel, hõõguvad söed kaminas, sahtlis tukslevad luuletused. Maailm on must ja tuba on valge. Just luuletused on need, mis seda valgustavad.” (lk 97)
“Luule on alati võõrkeel. Neile, kes räägivad ja loevad prantsuse keeles, on ingliskeelne luule kahekordselt võõras, kaks korda tundmatu maa.
Alguses ei tea sa midagi. Siis tead seda, et sa ei tea - pool teed on juba käidud.
Siis tulevad sõnad ja kujundid ringiga tagasi nagu pooleldi ununenud unenäod, mille tähendus meie eest aina põgeneb. Nad õpetavad meile ise, mida nad tähendavad. Nad lähenevad oma lugejale ettevaatlikult, et teda taltsutada. Peagi rändame läbi luuletuste nagu läbi metsa, mis on endiselt salapärane, kuid mille hämarust lõhuvad teerajad ja päikesekiired. Peagi asume sellesse metsa elama, selle linnud ja asukad, tumedad tiigid ja kõrguvad tammed on juba tuttavad. Ja õige pea hakkab see mets kasvama meie sees.” (lk 109)
“Ta ei peida end, ta pole vang. Ta on asjade südamikus, sügaval iseendas, keskendunud, tasakaalus aias toimetavate mesilaste ning kahe vankri - Suure ja Väikese Vankri vahel, mis pärast päikese loojumist taevas süttivad, välja sirutatud nagu päikesekella osuti.
See on täiuslik elu, suletud, täielikult iseendasse sulgunud. Ümmargune ja terviklik nagu muna. Iga päev on täisring, see ring algab päikese ilmumisega puulatvade kohale, mis suvel paistavad kuldsed, sügisel vasekarva, talvel elavhõbeda tooni, kevadel roosakad, ja lõpeb päikese kadumisega teisele poole taevalaotust. Öö on pime - must auk. Järgmisel hommikul on kõik sama ja ometi iga kord erinev.
Just selle asjade oivalises kordumises, selles katkenud ajas õnnestub tal hetketi tabada seda, millest sosistab rohi ja millest kõneleb tuul. Pole muud võimalust peatumiseks, kui tiirelda täpselt samas rütmis nagu Maa ümber Päikese ja anduda sellele peapööritusele.” (lk 116)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar